"I put on a suit, I ride the crowded train, I walk among people. Same as always."
Üks suurimaid positiivseid üllatusi tänavusel Berlinalel. Kui filmi algus meenutab The Office'i jaapanipärast versiooni ning filmi esimene pool tundub olevat seosetu jada, pakub filmi lõpp harvaesinevalt sügava ja kummitama jääva emotsiooni. Film inimestest, kelle elu on same as usual, ühiskonnast, kus individualism on keskne väärtus. Tegelased üritavad leida enda ellu midagi, mis teeks selle elamisväärseks (alati see ei õnnestu). Nad üritavad millegile kaasa elada, ükskõik millele.
Filmi lõpus jääb üle vaid küsida, kas filmi tegelased peaksid in corpore olema pehmete seintega ruumis või on neid ümbritsev ühiskond totaalselt napakas ja inimesed on vaid selle maailma tuultes võimetult keerlevad osakesed?
Film II maailmasõja järgsest Jaapani ühiskonnast. Riigist, mille enesearusaam kukkus sõja kaotamisega kokku, impeeriumist, millest sai okupeeritud riik ning eelkõige selles riigis elavatest inimestest, kes üritavad ots-otsaga toime tulla. Kuigi tegu on pea 60 aastat vana filmiga, on ta endiselt äärmiselt kaasaegne ning filmi ja tänase Jaapani ühsikonna vahel pole paralleelide tõmbamine just liiga keerukas.
Tagantjärele osutus huvitavaks, kuidas film hakkas koos tööle tänavusel Berlinalel linastunud Jaapani 2010. aasta filmiga FIT.
Tegemist on aeglaselt kulgeva, meditatiivse maailmalõpufilmiga, mille alguspunktiks on hetk, kui Friedrich Nietsche vaimse mõistuse kaotab. Filmi tegevus saab alguse vahetult pärast seda seika ning järgneva 150 minuti jooksul ei juhtu suurt midagi peale apokalüpsise. Selle mitte midagi juhtumise all pean silmas, et suurem osa filmist süüakse, pannakse riidesse või võetakse riidest lahti, rakendatakse hobust ette või lahti, istutakse ja vaadatakse aknast välja. Seda kõike saadab väljas puhuv lõikavalt vilisev tormituul ning kõledus. Et käes on maailma lõpp, teab isegi hobune Toriinost, kes on lõpetanud söömise ja joomise.
Filmi iseloomustavad ülipikad plaanid (väidetavalt koosneb kogu film ainult 30. plaanist), minimaalne montaaž, üksainus pidevalt korduv instrumentaalpala ning äärmiselt vähene dialoog. See kõik on nii minimalistlik ning taotluslikult veniv ja kriipiv, et Sulev Keeduse filmid tunduvad "Toriino hobuse" kõrval lausa seiklusfilmidena.
Béla Tarr on öelnud, et see jääb tema viimaseks filmiks.
"If he had even pretended to fear, the outcome would probably have been different."
Cyril Tuschi dokumentaalfilm pälvis laia meedia tähelepanu juba enne eilset esilinastust. Nimelt tungisid vargad filmistuudio kontorisse ja varastasid arvutid, millele film salvestatud oli (muu väärtuslik jäeti puutumata). Kui pärast filmi linastust režissöörilt selle kohta küsiti, nentis ta, et siiani pole vargaid tabatud, aga kõige kõnekam loo juures on inimeste (peamiselt venelaste) reaktsioon uudisele - esimesena pakutakse võimaliku süüdlasena välja FSB ehk Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus. Kuigi režissöör ise seda tõenäoliseks ei pea ("vargad himustasid tõenäoliselt minu Mac arvuteid"), ütleb see nii mõndagi tänase Venemaa kohta.
Vastuolulist teemat käsitlevate filmidega on tihti oht, et lugu räägitakse ühepoolselt ning kesksest teemast/isikust tehakse vastavalt vajadusele siis kas märter või patuoinas. "Khodorkovsky" õnneks sellesse valemisse ei langenud, kuigi filmi algus meenutas Michael Moore'ile omast käekirja. Selle üle, et Hodorkovski isik on vastuoluline, ei pea ilmselt vaidlema. Tegu oli enne tema arreteerimist Venemaa rikkaima inimesega, kes praeguseks on viimased seitse aastat istunud vangis mõistetuna süüdi 350 miljoni barreli nafta varastamises ning maksudest kõrvalehoidmises. Müstiliseks teeb asja esmalt absurdne iseenda ettevõttelt varastamise süüdistus. Hodorkovski osutab sellele ka ise filmi lõpuintervjuus, et kui laadida see kogus naftat raudteevagunitesse, ulatuks rong kolm ja pool korda ümber maakera. Aga veel absurdsem on süüdistus, et ta ei maksnud varastatud nafta pealt makse. See on mulle teadaolevalt esimene kord, kui "vargale" pannakse süüks seda, et ta varastatud kaubalt maksud maksmata jättis.
Filmi selge tugevus on intervjuud endiste ja praeguste kõrgel kohal olevate poliitikute, ametnike ning Hodorkovski äripartneritega. Teiste seas annab vägagi avameelse intervjuu Saksamaa endine (1998-2005) välisminister Joschka Fischer. Filmis esineb ka üksjagu huumorit. Naljakaim seik on intervjuu Hodorkovski asutatud Avatud Venemaa Fondi endise programmijuhiga (kelle nimi mulle paraku meelde ei jäänud), mis toimus loomaaias jõehobu puuri kõrval. Mees kirjeldas, kuidas Venemaa poliitikud ei pea vastutama oma sõnade eest nii nagu teiste suurriikide poliitikud: "Kui ma lubaksin jõehobule, et toon talle homme porgandi asemel avokaado, aga tegelikult ei too, mis see jõehobu siis sinna parata saab?"
Mida sellest filmist paraku ei leia, on seletus sellele, miks sai oligarhist 2001. aastal demokraatia ja avatud ühiskonna arendaja. Kui varemalt oli ta peaasjalikult keskendunud vaid oma naftakompanii Yukos arendamisele ning raha teenimisele, siis mingit hetkest see kõik muutus. Ta asutas Avatud Venemaa Fondi, toetas rahaliselt suures mahus erinevaid haridusasutusi, muutis Yukose oluliselt avatumaks ja väikeinvestoritele sõbralikumaks ning hakkas rahaliselt toetama Venemaa opositsiooniparteisid. Kas see kõik oli PR-kampaania või tahtis ta tõesti Venemaad demokraatilikumaks muuta, jääb paraku filmivaataja enda fantaasia vastata - filmis seda teemat ei käsitleta.
Tulles veel korraks tagasi teema vastuolulisuse juurde, siis kardetavasti saab "Khodorkovsky" kriitika keskenduma peamiselt sellele aspektile, et endisest oligarhist on tehtud liiga positiivne kangelane. Lõpuni tasakaalustatud filmi kindlasti ei saagi teha, aga mulle tundub, et kriitika Hodorkovski liiga positiivsena näitamise ning tema rikkuse omandamise tagaplaanile jätmise osas on ekslik, kuna 90ndate Hodorkovskit kiputakse kõrvutama arusaamaga läänemaailma eetilisest ärimehest ning "unustatakse ära", et tolleaegne Venemaa on sellest ideaalpildist sama kaugel kui Maa Päikesest. Kritiseerida filmi sellest diskursiivsest vaatenurgast on aga naiivne ning vildakas.
Eestlasest vaataja jaoks ei tule miski selles filmis tõsise üllatusena, aga sellest hoolimata on tegu mõjusa filmiga. Eestlasest vaatajat peaks rõõmustama ka fakt, et filmi muusika autor on ei keegi muu kui Arvo Pärt, kes on ka avalikult Hodorkovskit toetanud.
Margin Call vaatab finantskriisi puhkemise esimest 24 tundi. Ta vaatab seda kriisi põhjustajate kontorist ning annab meile eelkõige sissevaate süüdlaste endi nägemusele toimuma hakkavast (ette ära öeldes: arvamused lähevad lahku, aga mitte väga oluliselt - raha on ju vaja teenida). Kui Inside Job'ist on mingis mõttes saanud või saamas antud teema dokkide dok, siis Margin Call näib rühkivat samasuguse sümbolstaatuse suunas mängufilmide maailmas.
Tegu on igale vaatajale sobiva filmiga: keerulisi kriisi puhkemise põhjuseid ei püütagi vaatajale detailideni selgeks teha (kuivõrd filmipankurite endi jaoks on CDSid ja derivatiivid detailideni arusaamatud, siis miks peaks vaataja neist aru saama?) ning film keskendub rohkem tegelaste motiividele. Kui Jeremy Ironsi kehastatud pangajuht John Tuld (kelle reaalmaailma-vasteks on ilmselgelt Richard Fuld) on ahne ja küünilise pankuri võrdkujuks, siis keskseid peategelasi kehastavaid Kevin Spacey't ja Paul Bettany't näidatakse heade ja ausate inimestena, kes paraku ei suuda raha veetlusele vastu panna.
Filmi teebki heaks see, et meile ei pakuta vaadamiseks must-valgeid häid ja halbu tegelasi - oma tõde on neil kõigil öelda ning läbinisti positiivne või negatiivne kangelane pole neist keegi. Nad on lihtsalt praeguse majandussüsteemi väikesed aatomikesed, mis teatud tingimusetel muutuvad suuremaks, kui nende osade summa.
Tõsielul põhinev film Brasiilia kuritegevusest ning selle suhetest julgeolekustruktuuride, poliitikute ja meediaga. Kui esimene Tropa de Elite keskendus peaasjalikult korruptsioonist ja bürokraatiast läbipõimunud politseijõudude jõuetule võitlusele narkokaubitsejatega, siis teine osa vaatleb lähemalt poliitilist korruptsiooni Brasiilia suuruselt teises linnas Rio de Janeiros. Teine osa on esimesega võrrelde oluliselt mitmetahulisem, pessimistlikum ning tumedam. Nagu filmi alguses olev disclaimer ütleb, on paljud filmis aset leidvad sündmused pea üks-ühele reaalsusest võetud. Kuigi kinolinal toimuv tekitab vaatajas täieliku lootusetuse tunde, et süsteemi oleks kuidagi võimalik paremaks muuta, lõpetab režissöör filmi siiski optimistliku noodiga ning esitab kahe viimase kaadriga teatud mõttes lootusrikka statement'i, mille sisuks on üleskutse süsteemi muutmisele.
Olles näinud filmi esimest osa, kartsin järge vaatama minnes, et vaatajale näidatakse lihtsalt rohkem vägivalda ja vähem mõtet. Aga ei, Tropa de Elite 2 oma eelkäijast igas mõttes parem film. Kuigi esimene osa oli hea film, jäi ta minu jaoks tugevalt mõned aastad varasema Cidade de Deus'i varju - viimatimainitus oli puhast jõudu lihtsalt kordades rohkem. Selle vea on Padilha nüüd parandanud.
Festivalil filmide vaatamise üheks plussiks on võimalus filmitegijatele küsimusi esitada. Tropa de Elite 2'le järgnes Q&A sessioon filmi režissööri José Padilha ja peaosatäitja Wagner Moura'ga, kus nad kirjeldasid filmi sünnilugu (esimene osa pidi algselt olema dokumentaalfilm, aga ükski politseinik ei olnud valmis kaamera ette tulema) ja rääkisid filmi seostest reaalsusega (mäss vanglas on tõestisündinud lugu nagu ka sõjaväepolitsei kallaletung politseijaoskonnale, eesmärgiga varastada relvi). Padilha käis välja ka oma nägemuse Rio probleemide teemal filmide (tema kolmas) tegemisest: "It will get better. That's why we make films."
Tunde ja tunde. Minu arvates on midagi mäda, kui filmile pileti soetamine võtab kauem, kui vastava filmi enda pikkus.
On olukordi, kus on hea olla kõiki pileteid internetist ostma harjunud eestlane. Täna oli üks nendest olukordadest - on raske mitte vihastada, kui võtad piletisabas koha sisse tund enne kassade avanemist ja seisad peaaegu kaks tundi järjekorras, et osta ühele filmile kaks piletit ning lõpuks saad vaid üheainsa, seansi viimase pileti. Argh...
