See pole film otseselt bandiitidest (nagu peategelased ennast ise nimetavad) ja kurjategijatest - kuigi nemad on dokumentaalis kesksel kohal - vaid film ühest riigist ja selle arengust viimase 30. aasta jooksul. Seda arvesse võttes on natuke kahju, et poliitiliste sidemete käistlemine filmis tugevalt tagaplaanile jäeti. Miks? Raske öelda. Eks vaataja peab ise omad järeldused tegema.
P.S. Film oli ka 2010. aasta PÖFFi kavas; mina vaatasin seda ETVst.
Minu hinnangul suudavad need 13 filmi pakkuda elamust enamikele filmihuvilistele.
Kokkuvõtvalt PÖFFi kohta võin aga öelda niipalju, et minu arvates oli tegu üle aastate tugeva festivaliga. Õnnestus näha palju väga-väga häid filme, väga palju häid filme ning väga vähe halbu filme. Esmapilgul küll tundus, et festivalil on vähe "staare", aga kui vaadata tagantjärele tarkusega, siis on näha, et PÖFFi meeskonnal oli konkreetne arusaam, millist festivali nad teha tahavad ja mis filme näidata. Ja see kõik kokku töötas üle (minu) ootuste hästi. Aitäh, PÖFF! Järgmisel aastal jälle.
Paarist asjast on kahju ka. Sellest, et Black Swan'i ei olnud kavas (kuuldavasti pole meie piirkonnas veel lubatud seda näidata) ning et ajapuudusel jäid nägemata Minu õnn ning Inimestest ja jumalatest. Esimene tuleb veebruaris Eesti kinolevisse, teiste puhul peab ilmselt lootma jääma filmide festivaliedule, mis tagaks nende laiema leviku (dvd/blu-ray).
Sofia Coppola viimane film räägib loo mehest, keda ümbritseb võlts ja ükskõikne maailm. Filmil on palju plusse - Coppola on endiselt detailide meister ning muusika kasutus on lihtsalt suurepärane (nii vähe kui seda ka on). Tore film, millel on üks (suur) puudus - ma olen seda filmi juba näinud. Korduvalt. See film on Lost In Translation.
Huvitavaks teeb asja veel see, et kui ma just väga ei eksi, on see Eagles'i 'Hotel California' ekraniseering.
Lihtne filmike, mille parim osa on lummav lõpustseen, mis on nii haaravalt lavastatud, kaunilt filmitud ja suurepäraselt helindatud, et ainuüksi see minut-kaks kestev lõik õigustab terve 80. minutilise filmi ära vaatamist.
Selle filmi üheks alapealkirjaks võiks olla Terrorism Inc. Eelkõige aga on see film ühest suurushullustuse käes "vaevlevast" nartsissistist, kelle modus operandi lihtsalt juhtub olema terrorism.
Filmi üks tugevaimaid plusse on see, et režissöör teadis väga hästi, millist filmi ta teha tahab (eriti arvestades, et tegu on suuresti fiktsiooniga) ning ta ei läinud ilmselgetele kompromissidele. Suurepärane vaade terrorismi kuldajastusse (võta mõned pantvangid, esita suvalised nõudmised, lenda võimude kulu ja kirjadega Bagdadisse). Ainus, mis ehk veidi kesist tähelepanu pälvis, oli riikide ja režiimide kujutamine - režissöör keskendus Carlosele, aga oleks võinud samapalju keskenduda tema "tööandjatele".
5,5 tunnine film oli umbes täpselt nii karm elamus, kui ma arvasin. Not everyone's cup of tea.
Huvi pärast tahaks teada saada, kes olid selle mammuti rahastamise taga. Odav see olla ei saanud ja vaevalt, et sellest mingi suur kassa-/müügihitt tuleb (dvd/blu-ray on iseenesest täiesti saadaval). Filmist on olemas ka 140/165 (erinevad andmed) minutilised versioonid.
P.S. Roger Ebert on filmist kirjutanud väga hea review.
"Joonistasin meile maja. Kaks torni. Kummagile üks."
Film, mida vaatad naeratus näol. Oled õnnelik, et selliseid filme tehakse ja 45 aastat hiljem veel näidatakse. Neid õnnelikke oli kinosaalis tervelt kümmekond...
Üks selle PÖFFi kõige üllatavamaid elamusi. Film, millest ma ei olnud kunagi varem kuulnud ja mida ma ilmselt kunagi näinud poleks. Aitäh PÖFF!
Tore indie-film inimese võimetusest olla rahul sellega, mis tal juba on ning seetõttu seada ohtu kõik tegelikult oluline. Everybody hurts.
Hea indie-film, kus mind häiris vaid üks seik. Miks pidi režissöör hakkama lõpus sisse tooma kõrvalliini, mis ei olnud selle filmi seisukohast oluline ning mida seetõttu ka lõpuni ei mängitud? Miks hakata tähelepanu keskselt teemalt kõrvale juhtima? Mina sellest aru ei saanud.
Lihtsakoeline lugu armastusest, mis on nii suur, et oled valmis end sellesse eluks ajaks "vangistama". Film on hästi tehtud, aga tema probleemiks on see, et sama valemi järgi on tehtud liiga palju filme.
"Phosphorus is illegal. We don't want to act illegal. That's why we're gonna call it exploding smoke."
See film hoiab nii oma peategelasi kui vaatajaid piinakambris, mille rolli täidab antud filmis tank. Ning nagu Das Boot'i puhul, ei ole sealt väljapääsemine tegelikult pääsemine. Ei peategelaste, ega vaatajate jaoks.
