"This rock... this rock has been waiting for me my entire life."
Selle filmi suurim tugevus on tõestisündinud lugu, millel ta põhineb, aga millegipärast on Boyle otsustanud seda ignoreerida ning vormistanud loo keskpärase muusikavideona. Jah, filmi kaameratöö on fancy (ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, aga olen näinud kasutatavat ka sõnu nagu magnificent, visual odyssey jmt), aga minu jaoks ei anna antud loole juurde kaadrid vaatega pudeliperspektiivist, ehk kuidas vesi suhu voolab. Seda on muidugi huvitav vaadata ja veel huvitavam mõelda, kuidas seda kõike filmiti, aga loole see paraku midagi juurde ei anna.
Jah, filmis on paar väga head ja mõjusat stseeni (ja ma ei pea silmas seda konkreetset, kus peategelane taskunoaga oma käe otsast nüsib), aga kokkuvõttes pani kinolinal toimuv mind õlgu kehitama. Ju siis polnud minule meeltmööda film.
"I had the craziest dream last night about a girl who has turned into a swan, but her prince falls for the wrong girl and she kills herself."
Ma ei ole päris pikka aega näinud filmi, mis suudaks mind kogu linastuse jooksul hoida vaheldumisi tooliäärel või surutuna tooliseljatukke. Black Swan seda suudab.
Natalie Portman teeb oma elu parima rolli ja saab selle eest väga suure tõenäosusega ka parima naispeaosa Oscari. Mäletan, kui nägin teda esimest korda Michael Mann'i Heat'is - ülevoolav, ent samas teatraalsust vältida suutev emotsionaalsus ja läbielamine pole kuhugi kadunud, küll aga on see muutnud oluliselt peenetundelisemaks ja sissepoole pööratumaks. See, kuidas Portman suudab kehastada pideva heakskiiduvajaduse all koostlagunevat perfektsionisti, on pehmelt öeldes mesmeriseeriv.
Natuke kahju on sellest, et üks teemaliin (mis loo seisukohast on paljuski peategelase käitumise tingijaks) on filmi tegijate poolt (tõenäoliselt taotluslikult filmireitingut silmas pidades) võimalikult ära peidetud. Samas saan ma sellest igati aru - kui film oleks USAs saanud NC-17 reitingu, oleks see automaatselt tähendanud oluliselt väiksemaid vaatajanumbreid (ning loomulikult ka Box Office'i numbreid).
Black Swan on Darren Aronofsky kaugelt parim film. See intensiivsus, mille režissöör on suutnud filmi sisse kodeerida, on lihtsalt hämmastav.
Kui selle filmi põhjal mingeid ennustusi teha, siis ma julgeks panustada, et 2011. aasta jooksul langeb olulisel määral USAs balletitrenni alustavate tüdrukute arv.
"Astuge lähemale, muidu jääte Härra Kaitseministeeriumi taha varju!"
Tundub, et monumendid on Kristina Normanile hingelähedane teema. Eestit 2009. aastal Veneetsia kunstibiennaalil esindanud kunstnik sai laiemalt tuntuks sama aasta 9. mail, kui viis Tõnismäele pronkssõduri endisesse asupaika kuldse pronkssõduri kahemeetrise papist koopia. Eile oli tema Vabadussõja võidusamba saamisloo saagast rääkiva dokumentaalfilmi esilinastus.
Vabadussamba saamislugu on ilmselt enamikule eestlastele võrdlemisi tuttav teema ning laias laastus võib nentida, et arvamused jagunevad kaheks - sammas kas meeldib või ei meeldi üldse (meeldib see peaasjalikult vanemale generatsioonile - vastuolu, mis tuleb filmist endast ka väga selgelt välja). Eksisteerib ka kolmas lähenemine, mis tegeleb peaasjalikult samba saamisloo protsessi ja selle riikliku õigustamise kriitikaga, mille käsitlemise eest pälvis Daniel Vaarik Oivalise Ajakirjanduse aastapreemia. Aga taust taustaks, räägime filmist.
Kohe filmi alguses saab selgeks, et režissöör hakkas materjali koguma hetkel, kui tehti avalikuks otsus, milline saab olema monumendi välisilme ning kes on selle autorid. Ühtlasi pannakse paika peategelaste "raam", milleks on eestlaseks olemine ning inseneriks olemine kui asi iseeneses. Nagu filmi režissöör ise Klassikaraadio 19. jaanuari saatele Delta antud intervjuus ütleb, pole film niivõrd samba lugu, kui samba tegijate lugu.
Selle dokumentaalfilmi üks suurimaid tugevusi on unikaalne filmimaterjal, mis on õnnestunud jäädvustada tänu filmitegijate erakordsele ligipääsule samba autoritele ja aset leidnud sündmustele. Näiteks saab vaataja näha, kuidas samba autorid arutavad Eesti Vabariigi kaitseministriga, millised on samba müüdiloome (!) puhul olulised rõhuasetused, mida arvab hr. kaitseminister samba ehituse peatöövõtjast ning mis on antud protsessi keskne eesmärk (minu subjektiivne tõlgendus: "nui neljaks, aga eesmärk on ehitada sammas!"). Filmile saab vaatajana läheneda mitmel moel - võtta seda kui tragikomöödiat (a la Banksy: Exit Through the Gift Shop), läheneda teemale Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini klassikaks saanud ütluse "tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati" traditsioonis või võtta seda dokumentaali kui ühe Eesti (vaba)riigi ajaloos olulise protsessi allakäigu loona (miks pandi nii mastaapset projekti vedama isikud, kellel puudus sellistes asjades absoluutselt igasugune varasem kogemus ning mis ilmselgelt oli ettenähtud muutuma äärmiselt vastuoluliseks teemaks?).
Seda filmi vaadates tekkis mul rohkem küsimusi, kui pakuti vastuseid - tõenäoliselt on see ühe hea dokumentaalfilmi tunnuseks. Kui antud temaatika vähegi korda läheb, soovitan soojalt filmi vaatama minna. Näha saab seda alates 28. jaanuarist kinos Artis.
"If I am King, where is my power? Can I declare war? Form a government? Levy a tax? No! And yet I am the seat of all authority because they think that when I speak, I speak for them."
See on täpselt nii hea film, kui kõik räägivad. Hollywood at it's very best. Hollywoodis osatakse selliseid lugusid rääkida ning neid hästi rääkida. See film on üks väga hästi räägitud lugu. Nii Colin Firth kui Geoffrey Rush teevad suurepärased rollid - filmi vaadanuna ei julgeks mina öelda kumb neist oli peategelane.
Film on vaatajale ka ajaloolises perspektiivis mitmes mõttes huvitav - raadio kui meediumi tulek massidesse, Euroopa II maailmasõja lävel, kuninglik perekond vs. 'commoners' (automaatselt meenub Stephen Frears'i "The Queen") jmt. Need teemad maalivad kesksele loole hea taustapildi, ilma ise liialt esile tükkimata. Samas on nad keskse loo seisukohalt üsnagi olulised. FIlmitegijate poolt igati hästi välja mängitud.
Üks aspekt, millele ise ei jõudnud piisavalt tähelepanu pöörata ja mis nõuab teistkordset vaatamist - udu. Kui lähed filmi vaatama, siis jälgi udu esinemist ja selle kadumist - sellega tahetakse vaatajale midagi öelda.
Film sellest, kuidas peategelane rasket nõudepesumasinat tõstes omal selja paigast tõmbab ning seepeale temaga kõiksugu veidrad asjad toimuma hakkavad. Heas mõttes palagan.
Ideaalne heatuju film, heade näitlejatööde ning hea režiiga. Stsenaarium ise on lihtsakoeline ja üllatusi ei paku - kohe alguses on vaatajale teada, mis hakkab juhtuma ning kuidas film lõppeb, aga see ei vähenda antud filmi väärtust. Soul Kitchen'i väärtus seisneb selles, kuidas lugu räägitakse. Seda tehakse läbi muusika, toidu, seksi, nalja. Ning tegijatel õnnestub see, mis nad eesmärgiks seadsid - filmi lõppedes on kõik tegelased õnnelikud. Pealtvaatajad samuti.
Sellel filmil on üks suur probleem - hea materjal muudeti filmitegijate poolt mingil arusaamatul põhjusel palaganiks. Jack Abramoff'i loost oleks saanud teha palju parema filmi - poliitiline thriller kõlaks üsna ilmselge valikuna. Aga ei, tehti üks järjekordne palagan. Miks? Go figure!
Filmi tugevus on head näitlejatööd. Kevin Spacey'st hakkab tasapisi saama Tom Wilkinson'i kaliibriga näitleja (filmi vaadates torkas pähe, et Spacey sobiks hästi mängima näiteks Nixonit). Ja Barry Pepper'i nime kuuleme me lähematel aastatel tõenäoliselt järjest sagedamini.
Üks oluline tähelepanek veel. Kui on kavas seda Eestis kinno vaatama minna, siis subtiitrite lugemine tuleks kohe ära unustada. Film näikse olevat tõlgitud Google Translate'i kasutades esmalt ukraina keelde ning siis sama abivahendit kasutades edasi eesti keelde. Tulemus on pehmelt öeldes kummastav. Kõnekaim näide on ehk inglise keelse 'condominium' tõlkimine eesti keelde kondoomina. Aga täielikku absurdi esines igas teises dialoogis.
Paar taustamärkust, mis paljuski põhjendavad alljärgnevat: a) mulle meeldis väga algne, 1982. aasta TRON; b) TRON: Pärand oli minu jaoks üks 2010. aasta oodatumaid filme; c) ma väga tahtsin, et see film mulle meeldiks; d) ma kartsin, et see saab olema samasugune pettumus nagu The Matrix'iII ja III osa.
Paar märkust veel. Kui on soov seda filmi vaatama minna, siis on tungivalt soovitatav esmalt ära vaadata '82 aasta film - järjest arusaamiseks pole algse filmi vaatamine esmajärguline, aga ta annab üsnagi olulise konteksti juurde. Ilma esimest osa nägemata jääb oluline tähenduskiht mõistetamatuks. Viga on ka hakata siit loost paaniliselt taga otsima ratsionaalsust ja tõepärasust - te ei leia seda, sest seda pole kunagi mõeldud seal olema. Peaasjalikult on tegu siiski visuaalse elamusega, mille keskseks narratiiviks juhtub olema võrdlemisi lihtlabane hea ja kurja võitlus (selgeid viiteid Star Wars'ile ei pea just kaua ootama). Neile, kes tahavad leida mingit sügavamat ideed ja sisu, pakutakse välja mitmeid "niidiotsi", mille üle kodus järele mõelda - filmis endas, kas taotluslikult või mitte, neile tähelepanu ei pöörata.
Ühesõnaga, mulle see film meeldis. Mina leidsin kinosaalist selle, mida ma sinna otsima läksin. Samamoodi usun ma, et väga paljud ei leidnud - nagu ma ka usun, et see on paljuski kinni nende endi ootustes, mitte antud filmi vigades.
"You have to make the right choice. As long as you don't choose, everything remains possible."
Selline film valmib siis, kui režissööril on sisuliselt piiramatud rahalised vahendid ning tal lastakse filmi panna kõik, mis vähegi filmilindile üles võetud sai. Selline mulje jääb, et filmitegija on jooksnud mööda "ja siis tahaks veel rääkida sellest ja sellest ja oi jaa sellest kindlasti ka" rada. Sõnaga - see film on oma sisu jaoks liiga pikk, ta venib üsna kohutavalt ning on valdavalt ka päris tüütu.
IMDb andmetel oli filmi eelarve 47 miljoni dollarit (läbi aegade kalleim Belgia film) ning üheksa kuud pärast filmi väljatulekut oli ta kinodes sisse toonud 2,3 miljonit dollarit. Kui natuke filmile liiga teha, siis võib selle faktiga ka kogu kriitika kokku võtta. See ei olnud halb film, aga heaks teda ka ei saa nimetada.
