"I had the craziest dream last night about a girl who has turned into a swan, but her prince falls for the wrong girl and she kills herself."
Ma ei ole päris pikka aega näinud filmi, mis suudaks mind kogu linastuse jooksul hoida vaheldumisi tooliäärel või surutuna tooliseljatukke. Black Swan seda suudab.
Natalie Portman teeb oma elu parima rolli ja saab selle eest väga suure tõenäosusega ka parima naispeaosa Oscari. Mäletan, kui nägin teda esimest korda Michael Mann'i Heat'is - ülevoolav, ent samas teatraalsust vältida suutev emotsionaalsus ja läbielamine pole kuhugi kadunud, küll aga on see muutnud oluliselt peenetundelisemaks ja sissepoole pööratumaks. See, kuidas Portman suudab kehastada pideva heakskiiduvajaduse all koostlagunevat perfektsionisti, on pehmelt öeldes mesmeriseeriv.
Natuke kahju on sellest, et üks teemaliin (mis loo seisukohast on paljuski peategelase käitumise tingijaks) on filmi tegijate poolt (tõenäoliselt taotluslikult filmireitingut silmas pidades) võimalikult ära peidetud. Samas saan ma sellest igati aru - kui film oleks USAs saanud NC-17 reitingu, oleks see automaatselt tähendanud oluliselt väiksemaid vaatajanumbreid (ning loomulikult ka Box Office'i numbreid).
Black Swan on Darren Aronofsky kaugelt parim film. See intensiivsus, mille režissöör on suutnud filmi sisse kodeerida, on lihtsalt hämmastav.
Kui selle filmi põhjal mingeid ennustusi teha, siis ma julgeks panustada, et 2011. aasta jooksul langeb olulisel määral USAs balletitrenni alustavate tüdrukute arv.
