"I don't want to go and be another old man on the street."
Kiirelt kokku võttes mahub filmi sisu ühte lausesse - vana mees tahab keppi. Selline suhteliselt klišeedega põlistatud ma-olen-sellist-filmi-juba-sada-korda-näinud palagan. Mis ilmtingimata muidugi ei tähenda, et film ei oleks vaatamist väärt.
"What are the next steps?"
Õnnelikus abielus mees ja naine. Mees saab töökoha Prantsusmaale ning läheb naisest nädal varem sinna asju korda ajama. Lahkumine on kuidagi halvaendeline. Järgmiseks tuleb politsei ja ütleb naisele, et mees on sooritanud enesetapu. Sõbrad ja isegi politseinikud on emotsionaalsemad, kui peategelane, kes ei suuda seda lihtsalt usukuda ning sellega leppida. Lisaks ilmneb järk-järgult, et kõik, mida naine mehest teadis osutub valeks - surnud mees muutub fantoomiks, kelle elu oli väljamõeldis. Mida oma eluga edasi teha? Kuidas eluga edasi minna?
Mõnikord on lihtsam teeselda ja eluga poolelijäänud kohast edasi minna, selmet reaalsusele silma vaadata. Ning seda vist ei saagi pahaks panna.
Režissöör Jan Schomburg tegi filmi vastupidiselt sellest, kuidas peab elus mingites olukordades käituma. Tulemus on nauditav.
"Liquidating someone in a Swiss bank?!?"
Aasta 1938. Kaks lapsepõlvesõpra - üks on juut ja teine nats. Järgnevaid sündmusi pole just raske ette kujutada. Mingil hetkel aga rollid "vahetuvad". Järgneb tragikomöödiline sündmustejada, mis räägib väga raskest ja tumedast teemast just sellise huumoriga, et film oleks laiale vaatajaskonnale nauditav, ilma muutumata palaganiks. Sellist lugu on kõige parem rääkida läbi elujaatava huumoriprisma, mitte võtta end liiga tõsiselt.
Tuleb nentida, et parem lugu, kui esmapilgul arvata võiks. Süžeepöörded on Soderbergh'i tasemel (kui kasutada lihtsalt mõistetavat/lihtsustavat analoogiat) ning nalja pakutakse nabani - iga vaataja leiab siit oma.
Film, mille teeb heaks see, et tegijad on otsustanud rääkida ühe lihtsa loo selle sündmuste traagikas ja koomilisuses ning sellega ka piirduda. Elu läheb edasi.
Film, mida on palju kiidetud, aga mis minu jaoks kuidagi "õhku ei tõusnud".
Kohati koomiline ja naljakas, aga ilma tõsisema sisu ja fookuseta (ütleks isegi, et laialivalguv). Miranda July on otsustanud suhteprobleemist rääkida tragikomöödia võtmes - kahjuks see loole endale kasuks ei tule ning ei lähe kaua, kui see kõik üsna tüütuks muutub.
Teema osas meenutab paljuski viimasel PÖFFil nähtud filmi 'Üks öö armastuseta'.
Antud loo puhul on tegemist võrdlemisi klassikalise, Suurele Gatsby'le analoogse, erinevatest klassidest pärit inimeste armastuslooga. Vähemasti nii näeb oma filmi režissöör Christian Petzold. Mulle meenutas see katastroofi aspektist lähtuvalt tema varasemat Wolfsburg'i (Petzold'i töödest minu kauaaegne lemmik). Filmi järgselt selle kohta küsides möönis režissöör küll teatavat analoogiat, aga ütles, et tema oma viimast tööd katastroofifilmina siiski ei näe. Mis ei tähenda, et see seda mingis mõttes ei oleks.
Kohe filmi alguses visatakse õhku "kirves" - filmi sündmuskohaks oleva väikselinna haiglast on põgenenud mõrvar - ning seda pinget hoitakse läbi terve filmi, liikudes vältimatu lõpu poole. Poiss ja tüdruk armuvad, lähevad lahku, üks neist kahetseb, teisel läheb veel halvemini.
Üldkommentaarina võib öelda, et igati klassikaline Petzold'i film - rahulik, ekraanil toimuvasse mitte sekkuv ja neutraalseks kõrvalvaatajaks jääv kaameratöö, mis samas pakub teravat sissevaadet inimhinge (antud filmi puhul peamiselt noorte inimeste armumisega ikka kaasas käivasse närvilisusesse). Lõpp pole oma ülesehituselt küll mingil moel üllatav, aga pakkus samas selle aasta suurima ehmatuse.
Etwas Besseres als den Tod üks osa kolmeosalisest filmiprojektist Dreileben (otsetõlkes 'kolmikelu'). Teised kaks jäid mul paraku ajapuudusel nägemata.
Film Iraani igapäevaelust, vaadatuna läbi ühe abielulahutuse prisma. Simin tahab lahutust, et koos tütrega Iraanist lahkuda, mis võimaldaks lapsele pakkuda paremat haridust. Nader aga lahkuda ei saa, kuna peab hoolitsema oma vana ja Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Naderil pole midagi lahutuse vastu, aga Iraani seadused sellisel triviaalsel põhjusel abielu lahutada ei luba. Seepeale kolib naine oma vanemate juurde ning mees peab isale päevaseks ajaks hooldaja leidma. Sellest algpositsioonist harutatakse vaataja ees lahti lugu, mis põimib endasse religiooni ning tänase Iraani argipäeva.
Film ei mõista oma tegelasi või nende elukohaks olevat riiki hukka, vaid pakub meile sissevaate ühe ühiskonna igapäevasesse toimetamisse. Filmi alguses pannakse veerema lumepall, mida ei suuda keegi ega miski peatada ning mis tuima järjekindlusega liigub järjest kiiremini vältimatu katastroofi poole. Lisades eelpool kirjeldatud valemisse inimese, kellel pole midagi kaotada, saame sündmusterea, mis rikub kõigi osaliste elud. Suurimaks kannatajaks jääb laps, kes peab esmalt valetama, et päästa oma isa vanglast ning seejärel veeretavad vanemad tema õlgadele vastutuse, mis on ilmselgelt suurem, kui üks teismeline on võimeline kandma. Film jäärapäistest inimestest ja jäärapäisest ühiskonnast.
Nader And Simin, A Separation on äärmiselt mõjus film, mis toob külmunud konfliktid ühe olmeprobleemi kajastamise läbi elegantselt kinolinale.
Film pärjati Berliini filmifestivalil peapreemia Kuldse Karuga. Igati teenitult.
"Happy people are all alike, but every unhappy person is unhappy in its own way."
Sellist jama on päris raske kommenteerida. Venemaa aastal 2020. Peategelased on rikkad, neil on kõik, mida raha eest saab osta. Välja arvatud õnn ja igavene noorus. Seda viimast, nagu ilmneb, annab aga samuti osta - tuleb reisida kuhugi pärapõrgusse, minna giidide juhendamisel mingisse kohta (siit siis filmi pealkiri - Sihtmärk) ning veeta seal öö ja nagu naksti, oledki igavesti noor. See eelnev lubab tõmmata ilmselgeid paralleele Tarkovski Stalkeriga - sellel samal põhjusel läksin minagi filmi vaatama.
Stalkeri tasemest on Mishen aga sama kaugel nagu gravitatsioon kosmoselaevast. Tegemist on väga suure raha eest toodetud 154. minutilise dekadentliku oopusega, kus filmi sisulisi probleeme on lahendatud täiendava raha juurde loopimisega. Või vähemasti selline oli minu esimene reaktsioon filmi linastumise järgselt. Filmilinal toimuv meenutab Peter Greenaway filme, selle vahega, et nad on taasetendatud slaavilikus võtmes. See kõik on nii opakas ja totter, et istud kaks ja pool tundi kinosaalis, kuna ei suuda uskuda, et selline film on toodetud ja keegi tõesti maksis selle kõik kinni. Vene filmitööstusele on vististi avanenud naftatulude lõpmatud rahakraanid.
Esilinastuse järgselt (mõned pildid siin) rääkis filmi režissöör Alexander Zeldovich, et tema nägemuses on see filminovell Vene riigist ning lugu ise põhineb Anna Kareninal. Venemaa dekadentsi kriitikana pole see film siiski tõsiseltvõetav - ta on ise üheks näiteks sellest samast dekadentsist, mida ta kritiseerida üritab.
Visuaalselt on see film samas väga ilus. Ühtlasi on filmis üks stseen sadade veoautodega, mis on lihtsalt hämmastav vaatamine - ma sügavalt ei kujuta ette kuidas nad seda filmisid, kaua see aega võttis ja palju see kõik kokku maksma läks. Aga see kõik ei muuda fakti, et tegu on nõrga filmiga.
Ahjaa, kes veel ei tea, siis igavese nooruse hinnaks on üksildus.
Film Saddam Husseini pojast Uday Husseinist ja tema teisikust. Vaevalt, et see kellelegi üllatusena tuleb, aga ega Uday Hussein just eriline pühak ei olnud. Film räägibki sellest eetika- ja moraalidilemmast, mida tema teisik läbi elama peab.
The Devil's Double'i suurimaks probleemiks on see, et ta ei tea kas olla draama, põnevusfilm või muusikavideo. Ta üritab korraga olla kõiki kolme ja kasuks see just ei tule. Filmi näinuna ei leidnud mina loos suuremat moraali, kui see, et Hussein ja tema lähikondalsed olid halvad inimesed. Aga seda teame me ju nii ehk naa.
Nõrganärvilistele film mõeldud pole - vaatajale näidatakse inimese sisikonna väljalaskmist mõõgaga, alaealiste vägistamist jmt.
Film räägib Argentiina dissidentide lapsest, kes koos emaga kusagil kolkas mere ääres redutavad. Tüdruk ei tohi rääkida, kes on tema vanemad või millega nad tegelevad ning loomulikult on see 7-aastasele raske. Festivali alguses räägiti filmist kui ühest tõenäolisest pretendendist Berlinale peaauhinnale.
Mind isiklikult jättis film külmaks - filmiliselt oli ta lõputu rida korduvaid tegevusi, mida saatis külm tuulevilin. Rohkem kaadreid ei tähenda ilmtingimata rohkem sisu. Pealegi on sarnasel teemal tehtud palju paremaid filme - Petzold'i "Die innere Sicherheit" tuleb esimesena meelde. Oma pea kahe tunni kohta oli film lihtsalt liiga pikaks venitatud - kui tegijad oleks filmi lõiganud 90-minutiliseks, oleks tulemus võinud olla märgatavalt nauditavam.
"I believe that one should become a person like other people."
Eks peamine põhjus vaadata teab-mitmendat-korda Taxi Driver'it oligi näha, mida siis see äsja restaureeritud - Berlinalel toimus selle versiooni maailma esilinastus - 4K resolutsioonis pilt endast kujutab. 35mm originaalnegatiiv lasti läbi 4K skänneri, korrigeeriti värv võimalikult algupäraseks ning taastati digitaalselt 4K resolutsioonis, lisaks taastati ka kogu heli. Protsessi juhendas Sony Pictures'i filmi restaureerimise guru Grover Crisp ning lõpptulemuse kiitis heaks Scorsese ise.
Lühidalt öeldes oli tulemus suurepärane.
Taxi Driver peaks blu-ray plaadile jõudma aprillis. Olen kindel, et 1080p pilt peaks pakkuma kodustes tingimustes maksimaalset võimalikku pildikvaliteeti.
Lingid
IMDb | Berlinale | Amazon.co.uk: Taxi Driver [Blu-ray]
