Film Iraani igapäevaelust, vaadatuna läbi ühe abielulahutuse prisma. Simin tahab lahutust, et koos tütrega Iraanist lahkuda, mis võimaldaks lapsele pakkuda paremat haridust. Nader aga lahkuda ei saa, kuna peab hoolitsema oma vana ja Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Naderil pole midagi lahutuse vastu, aga Iraani seadused sellisel triviaalsel põhjusel abielu lahutada ei luba. Seepeale kolib naine oma vanemate juurde ning mees peab isale päevaseks ajaks hooldaja leidma. Sellest algpositsioonist harutatakse vaataja ees lahti lugu, mis põimib endasse religiooni ning tänase Iraani argipäeva.
Film ei mõista oma tegelasi või nende elukohaks olevat riiki hukka, vaid pakub meile sissevaate ühe ühiskonna igapäevasesse toimetamisse. Filmi alguses pannakse veerema lumepall, mida ei suuda keegi ega miski peatada ning mis tuima järjekindlusega liigub järjest kiiremini vältimatu katastroofi poole. Lisades eelpool kirjeldatud valemisse inimese, kellel pole midagi kaotada, saame sündmusterea, mis rikub kõigi osaliste elud. Suurimaks kannatajaks jääb laps, kes peab esmalt valetama, et päästa oma isa vanglast ning seejärel veeretavad vanemad tema õlgadele vastutuse, mis on ilmselgelt suurem, kui üks teismeline on võimeline kandma. Film jäärapäistest inimestest ja jäärapäisest ühiskonnast.
Nader And Simin, A Separation on äärmiselt mõjus film, mis toob külmunud konfliktid ühe olmeprobleemi kajastamise läbi elegantselt kinolinale.
Film pärjati Berliini filmifestivalil peapreemia Kuldse Karuga. Igati teenitult.