"Happy people are all alike, but every unhappy person is unhappy in its own way."
Sellist jama on päris raske kommenteerida. Venemaa aastal 2020. Peategelased on rikkad, neil on kõik, mida raha eest saab osta. Välja arvatud õnn ja igavene noorus. Seda viimast, nagu ilmneb, annab aga samuti osta - tuleb reisida kuhugi pärapõrgusse, minna giidide juhendamisel mingisse kohta (siit siis filmi pealkiri - Sihtmärk) ning veeta seal öö ja nagu naksti, oledki igavesti noor. See eelnev lubab tõmmata ilmselgeid paralleele Tarkovski Stalkeriga - sellel samal põhjusel läksin minagi filmi vaatama.
Stalkeri tasemest on Mishen aga sama kaugel nagu gravitatsioon kosmoselaevast. Tegemist on väga suure raha eest toodetud 154. minutilise dekadentliku oopusega, kus filmi sisulisi probleeme on lahendatud täiendava raha juurde loopimisega. Või vähemasti selline oli minu esimene reaktsioon filmi linastumise järgselt. Filmilinal toimuv meenutab Peter Greenaway filme, selle vahega, et nad on taasetendatud slaavilikus võtmes. See kõik on nii opakas ja totter, et istud kaks ja pool tundi kinosaalis, kuna ei suuda uskuda, et selline film on toodetud ja keegi tõesti maksis selle kõik kinni. Vene filmitööstusele on vististi avanenud naftatulude lõpmatud rahakraanid.
Esilinastuse järgselt (mõned pildid siin) rääkis filmi režissöör Alexander Zeldovich, et tema nägemuses on see filminovell Vene riigist ning lugu ise põhineb Anna Kareninal. Venemaa dekadentsi kriitikana pole see film siiski tõsiseltvõetav - ta on ise üheks näiteks sellest samast dekadentsist, mida ta kritiseerida üritab.
Visuaalselt on see film samas väga ilus. Ühtlasi on filmis üks stseen sadade veoautodega, mis on lihtsalt hämmastav vaatamine - ma sügavalt ei kujuta ette kuidas nad seda filmisid, kaua see aega võttis ja palju see kõik kokku maksma läks. Aga see kõik ei muuda fakti, et tegu on nõrga filmiga.
Ahjaa, kes veel ei tea, siis igavese nooruse hinnaks on üksildus.