Film räägib Argentiina dissidentide lapsest, kes koos emaga kusagil kolkas mere ääres redutavad. Tüdruk ei tohi rääkida, kes on tema vanemad või millega nad tegelevad ning loomulikult on see 7-aastasele raske. Festivali alguses räägiti filmist kui ühest tõenäolisest pretendendist Berlinale peaauhinnale.
Mind isiklikult jättis film külmaks - filmiliselt oli ta lõputu rida korduvaid tegevusi, mida saatis külm tuulevilin. Rohkem kaadreid ei tähenda ilmtingimata rohkem sisu. Pealegi on sarnasel teemal tehtud palju paremaid filme - Petzold'i "Die innere Sicherheit" tuleb esimesena meelde. Oma pea kahe tunni kohta oli film lihtsalt liiga pikaks venitatud - kui tegijad oleks filmi lõiganud 90-minutiliseks, oleks tulemus võinud olla märgatavalt nauditavam.