"If he had even pretended to fear, the outcome would probably have been different."
Cyril Tuschi dokumentaalfilm pälvis laia meedia tähelepanu juba enne eilset esilinastust. Nimelt tungisid vargad filmistuudio kontorisse ja varastasid arvutid, millele film salvestatud oli (muu väärtuslik jäeti puutumata). Kui pärast filmi linastust režissöörilt selle kohta küsiti, nentis ta, et siiani pole vargaid tabatud, aga kõige kõnekam loo juures on inimeste (peamiselt venelaste) reaktsioon uudisele - esimesena pakutakse võimaliku süüdlasena välja FSB ehk Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus. Kuigi režissöör ise seda tõenäoliseks ei pea ("vargad himustasid tõenäoliselt minu Mac arvuteid"), ütleb see nii mõndagi tänase Venemaa kohta.
Vastuolulist teemat käsitlevate filmidega on tihti oht, et lugu räägitakse ühepoolselt ning kesksest teemast/isikust tehakse vastavalt vajadusele siis kas märter või patuoinas. "Khodorkovsky" õnneks sellesse valemisse ei langenud, kuigi filmi algus meenutas Michael Moore'ile omast käekirja. Selle üle, et Hodorkovski isik on vastuoluline, ei pea ilmselt vaidlema. Tegu oli enne tema arreteerimist Venemaa rikkaima inimesega, kes praeguseks on viimased seitse aastat istunud vangis mõistetuna süüdi 350 miljoni barreli nafta varastamises ning maksudest kõrvalehoidmises. Müstiliseks teeb asja esmalt absurdne iseenda ettevõttelt varastamise süüdistus. Hodorkovski osutab sellele ka ise filmi lõpuintervjuus, et kui laadida see kogus naftat raudteevagunitesse, ulatuks rong kolm ja pool korda ümber maakera. Aga veel absurdsem on süüdistus, et ta ei maksnud varastatud nafta pealt makse. See on mulle teadaolevalt esimene kord, kui "vargale" pannakse süüks seda, et ta varastatud kaubalt maksud maksmata jättis.
Filmi selge tugevus on intervjuud endiste ja praeguste kõrgel kohal olevate poliitikute, ametnike ning Hodorkovski äripartneritega. Teiste seas annab vägagi avameelse intervjuu Saksamaa endine (1998-2005) välisminister Joschka Fischer. Filmis esineb ka üksjagu huumorit. Naljakaim seik on intervjuu Hodorkovski asutatud Avatud Venemaa Fondi endise programmijuhiga (kelle nimi mulle paraku meelde ei jäänud), mis toimus loomaaias jõehobu puuri kõrval. Mees kirjeldas, kuidas Venemaa poliitikud ei pea vastutama oma sõnade eest nii nagu teiste suurriikide poliitikud: "Kui ma lubaksin jõehobule, et toon talle homme porgandi asemel avokaado, aga tegelikult ei too, mis see jõehobu siis sinna parata saab?"
Mida sellest filmist paraku ei leia, on seletus sellele, miks sai oligarhist 2001. aastal demokraatia ja avatud ühiskonna arendaja. Kui varemalt oli ta peaasjalikult keskendunud vaid oma naftakompanii Yukos arendamisele ning raha teenimisele, siis mingit hetkest see kõik muutus. Ta asutas Avatud Venemaa Fondi, toetas rahaliselt suures mahus erinevaid haridusasutusi, muutis Yukose oluliselt avatumaks ja väikeinvestoritele sõbralikumaks ning hakkas rahaliselt toetama Venemaa opositsiooniparteisid. Kas see kõik oli PR-kampaania või tahtis ta tõesti Venemaad demokraatilikumaks muuta, jääb paraku filmivaataja enda fantaasia vastata - filmis seda teemat ei käsitleta.
Tulles veel korraks tagasi teema vastuolulisuse juurde, siis kardetavasti saab "Khodorkovsky" kriitika keskenduma peamiselt sellele aspektile, et endisest oligarhist on tehtud liiga positiivne kangelane. Lõpuni tasakaalustatud filmi kindlasti ei saagi teha, aga mulle tundub, et kriitika Hodorkovski liiga positiivsena näitamise ning tema rikkuse omandamise tagaplaanile jätmise osas on ekslik, kuna 90ndate Hodorkovskit kiputakse kõrvutama arusaamaga läänemaailma eetilisest ärimehest ning "unustatakse ära", et tolleaegne Venemaa on sellest ideaalpildist sama kaugel kui Maa Päikesest. Kritiseerida filmi sellest diskursiivsest vaatenurgast on aga naiivne ning vildakas.
Eestlasest vaataja jaoks ei tule miski selles filmis tõsise üllatusena, aga sellest hoolimata on tegu mõjusa filmiga. Eestlasest vaatajat peaks rõõmustama ka fakt, et filmi muusika autor on ei keegi muu kui Arvo Pärt, kes on ka avalikult Hodorkovskit toetanud.