"Only those who fight can live free."
Tõsielul põhinev film Brasiilia kuritegevusest ning selle suhetest julgeolekustruktuuride, poliitikute ja meediaga. Kui esimene Tropa de Elite keskendus peaasjalikult korruptsioonist ja bürokraatiast läbipõimunud politseijõudude jõuetule võitlusele narkokaubitsejatega, siis teine osa vaatleb lähemalt poliitilist korruptsiooni Brasiilia suuruselt teises linnas Rio de Janeiros. Teine osa on esimesega võrrelde oluliselt mitmetahulisem, pessimistlikum ning tumedam. Nagu filmi alguses olev disclaimer ütleb, on paljud filmis aset leidvad sündmused pea üks-ühele reaalsusest võetud. Kuigi kinolinal toimuv tekitab vaatajas täieliku lootusetuse tunde, et süsteemi oleks kuidagi võimalik paremaks muuta, lõpetab režissöör filmi siiski optimistliku noodiga ning esitab kahe viimase kaadriga teatud mõttes lootusrikka statement'i, mille sisuks on üleskutse süsteemi muutmisele.
Olles näinud filmi esimest osa, kartsin järge vaatama minnes, et vaatajale näidatakse lihtsalt rohkem vägivalda ja vähem mõtet. Aga ei, Tropa de Elite 2 oma eelkäijast igas mõttes parem film. Kuigi esimene osa oli hea film, jäi ta minu jaoks tugevalt mõned aastad varasema Cidade de Deus'i varju - viimatimainitus oli puhast jõudu lihtsalt kordades rohkem. Selle vea on Padilha nüüd parandanud.
Festivalil filmide vaatamise üheks plussiks on võimalus filmitegijatele küsimusi esitada. Tropa de Elite 2'le järgnes Q&A sessioon filmi režissööri José Padilha ja peaosatäitja Wagner Moura'ga, kus nad kirjeldasid filmi sünnilugu (esimene osa pidi algselt olema dokumentaalfilm, aga ükski politseinik ei olnud valmis kaamera ette tulema) ja rääkisid filmi seostest reaalsusega (mäss vanglas on tõestisündinud lugu nagu ka sõjaväepolitsei kallaletung politseijaoskonnale, eesmärgiga varastada relvi). Padilha käis välja ka oma nägemuse Rio probleemide teemal filmide (tema kolmas) tegemisest: "It will get better. That's why we make films."