"Mutter, ich bin Dumm."
Tegemist on aeglaselt kulgeva, meditatiivse maailmalõpufilmiga, mille alguspunktiks on hetk, kui Friedrich Nietsche vaimse mõistuse kaotab. Filmi tegevus saab alguse vahetult pärast seda seika ning järgneva 150 minuti jooksul ei juhtu suurt midagi peale apokalüpsise. Selle mitte midagi juhtumise all pean silmas, et suurem osa filmist süüakse, pannakse riidesse või võetakse riidest lahti, rakendatakse hobust ette või lahti, istutakse ja vaadatakse aknast välja. Seda kõike saadab väljas puhuv lõikavalt vilisev tormituul ning kõledus. Et käes on maailma lõpp, teab isegi hobune Toriinost, kes on lõpetanud söömise ja joomise.
Filmi iseloomustavad ülipikad plaanid (väidetavalt koosneb kogu film ainult 30. plaanist), minimaalne montaaž, üksainus pidevalt korduv instrumentaalpala ning äärmiselt vähene dialoog. See kõik on nii minimalistlik ning taotluslikult veniv ja kriipiv, et Sulev Keeduse filmid tunduvad "Toriino hobuse" kõrval lausa seiklusfilmidena.
Béla Tarr on öelnud, et see jääb tema viimaseks filmiks.