Üks suurimaid positiivseid üllatusi tänavusel Berlinalel. Kui filmi algus meenutab The Office'i jaapanipärast versiooni ning filmi esimene pool tundub olevat seosetu jada, pakub filmi lõpp harvaesinevalt sügava ja kummitama jääva emotsiooni. Film inimestest, kelle elu on same as usual, ühiskonnast, kus individualism on keskne väärtus. Tegelased üritavad leida enda ellu midagi, mis teeks selle elamisväärseks (alati see ei õnnestu). Nad üritavad millegile kaasa elada, ükskõik millele.
Filmi lõpus jääb üle vaid küsida, kas filmi tegelased peaksid in corpore olema pehmete seintega ruumis või on neid ümbritsev ühiskond totaalselt napakas ja inimesed on vaid selle maailma tuultes võimetult keerlevad osakesed?