"Astuge lähemale, muidu jääte Härra Kaitseministeeriumi taha varju!"
Tundub, et monumendid on Kristina Normanile hingelähedane teema. Eestit 2009. aastal Veneetsia kunstibiennaalil esindanud kunstnik sai laiemalt tuntuks sama aasta 9. mail, kui viis Tõnismäele pronkssõduri endisesse asupaika kuldse pronkssõduri kahemeetrise papist koopia. Eile oli tema Vabadussõja võidusamba saamisloo saagast rääkiva dokumentaalfilmi esilinastus.
Vabadussamba saamislugu on ilmselt enamikule eestlastele võrdlemisi tuttav teema ning laias laastus võib nentida, et arvamused jagunevad kaheks - sammas kas meeldib või ei meeldi üldse (meeldib see peaasjalikult vanemale generatsioonile - vastuolu, mis tuleb filmist endast ka väga selgelt välja). Eksisteerib ka kolmas lähenemine, mis tegeleb peaasjalikult samba saamisloo protsessi ja selle riikliku õigustamise kriitikaga, mille käsitlemise eest pälvis Daniel Vaarik Oivalise Ajakirjanduse aastapreemia. Aga taust taustaks, räägime filmist.
Kohe filmi alguses saab selgeks, et režissöör hakkas materjali koguma hetkel, kui tehti avalikuks otsus, milline saab olema monumendi välisilme ning kes on selle autorid. Ühtlasi pannakse paika peategelaste "raam", milleks on eestlaseks olemine ning inseneriks olemine kui asi iseeneses. Nagu filmi režissöör ise Klassikaraadio 19. jaanuari saatele Delta antud intervjuus ütleb, pole film niivõrd samba lugu, kui samba tegijate lugu.
Selle dokumentaalfilmi üks suurimaid tugevusi on unikaalne filmimaterjal, mis on õnnestunud jäädvustada tänu filmitegijate erakordsele ligipääsule samba autoritele ja aset leidnud sündmustele. Näiteks saab vaataja näha, kuidas samba autorid arutavad Eesti Vabariigi kaitseministriga, millised on samba müüdiloome (!) puhul olulised rõhuasetused, mida arvab hr. kaitseminister samba ehituse peatöövõtjast ning mis on antud protsessi keskne eesmärk (minu subjektiivne tõlgendus: "nui neljaks, aga eesmärk on ehitada sammas!"). Filmile saab vaatajana läheneda mitmel moel - võtta seda kui tragikomöödiat (a la Banksy: Exit Through the Gift Shop), läheneda teemale Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini klassikaks saanud ütluse "tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati" traditsioonis või võtta seda dokumentaali kui ühe Eesti (vaba)riigi ajaloos olulise protsessi allakäigu loona (miks pandi nii mastaapset projekti vedama isikud, kellel puudus sellistes asjades absoluutselt igasugune varasem kogemus ning mis ilmselgelt oli ettenähtud muutuma äärmiselt vastuoluliseks teemaks?).
Seda filmi vaadates tekkis mul rohkem küsimusi, kui pakuti vastuseid - tõenäoliselt on see ühe hea dokumentaalfilmi tunnuseks. Kui antud temaatika vähegi korda läheb, soovitan soojalt filmi vaatama minna. Näha saab seda alates 28. jaanuarist kinos Artis.
