Katie Aselton'i režiidebüüt on tegelikult parem film, kui esmapilgul paistab. Väike ja aus indie-film, mis suudab tungida üsna sügavale ühe suhte/abielu toimimisdünaamikasse, piirdumata samas vaid nende konkreetsete karakteritega. Igal vaatajal on sellest filmist võimalik endale midagi leida.
Päevi hiljem filmile mõeldes üritan endas selgusele jõuda, miks nad seda tegid. Ja siin selle filmi võlu seisnebki.
Banksy film rokib sajaga! Ja polegi oluline, kas ta on doc või mocu või nende kahe süntees. Minge vaatama - saate korraliku kõhutäie naerda ning lahedat tänavakunsti näha!
Samas ei maksa unustada, et tegu on ühe isiku enesepromoga ;) Aga see ei vähenda selle filmi headust karvavõrdki!
Vene film Hundid on äärmiselt karm ja julm film inimsuhetest, kus äratundmist (mitte -rõõmu) on kindlasti ka väga paljudele eestlastele. Film, mis tuletab meile meele, et eestlaste ajalool on siiski ka vägagi palju ühist venelaste omaga, meeldigu see siis meile või mitte. Kindlasti üks selle PÖFFi pärleid... minu jaoks.
Eriti muljetavaltav on fakt, et tegu on režissöör Aleksander Kolbyshevi esimese täispika filmiga.
Lingid
PÖFF
Stephen Frears on Tamara Drewe näol loonud suurepärase komöödia ja tõelise heatujufilmi. Omas žanris perfektne!
Kui vaataja võtab seda filmi sellisena nagu ta on mõeldud olema - naera-end-puruks-Briti-komöödia - ei pea ta kindlasti mitte pettuma. Kui aga vaataja läheb filmist otsima seda, mida seal polegi mõeldud olema, saab ta vähemasti nautida suurepäraselt lavastatud ja näideldud filmi.
Iñárritu-Bardem'i tandem tõi Kosmose suurde saali täismaja (wow!), film on aga nagu teisedki selle režissööri teosed - overrated. Iñárritu sammub teiste poolt sissetallatud rada mööda ja ei paku mitte midagi uut ja huvitavat - sisuliselt sama probleem oli mul ka tema varasemate filmidega (disclaimer - Babelit pole ma näinud).
Bardem'i osatäitmine on suurepärane, aga film ise ei ole sellele võrdväärne partner. Ma ei tea, kas Bardem tõesti on hüpohondrik või lausa usub, et ta on suremas (nagu ta Esquire septembrinumbris väidab), aga tema osatäitmist vaadates ma ei imestaks.
Imeilus väike film. Armastusest. Aga mitte ainult. Ühtlasi saab teada, milleks on merjalasel vaja paarisadat kirvevart... (Või oleks vaja, kui kogu see lugu poleks väljamõeldis. Miks on kolkapoes kirvevarred müügil sadade kaupa, peab igaüks ise välja mõtlema.)
Üks selle PÖFFi üllatajatest.
Denis Villeneuve'i Põletus on äärmiselt võigas, õõvastavate kaadritega, samas ilus ning lõppeks ka positiivne (!) film. Kinos istudes tekkisid teatavad paralleelid Feo Aladag'i Võõraga, aga Põletuse teeb "paremaks" filmiks see, et ta säilitab optimismi. Triviaalseni lihtsustades on see film sellest, kuidas armastus päästab maailma.
Vaatama läksin sellepärast, et olen varasemalt näinud režissööri 2000. aasta filmi Maelström, mis on samuti väga hea.
Selle aasta üks võimsamaid filmielamusi. Ühtlasi minu jaoks 2010 PÖFFi parim film.