"I don't want to go and be another old man on the street."
Kiirelt kokku võttes mahub filmi sisu ühte lausesse - vana mees tahab keppi. Selline suhteliselt klišeedega põlistatud ma-olen-sellist-filmi-juba-sada-korda-näinud palagan. Mis ilmtingimata muidugi ei tähenda, et film ei oleks vaatamist väärt.
]]>"What are the next steps?"
Õnnelikus abielus mees ja naine. Mees saab töökoha Prantsusmaale ning läheb naisest nädal varem sinna asju korda ajama. Lahkumine on kuidagi halvaendeline. Järgmiseks tuleb politsei ja ütleb naisele, et mees on sooritanud enesetapu. Sõbrad ja isegi politseinikud on emotsionaalsemad, kui peategelane, kes ei suuda seda lihtsalt usukuda ning sellega leppida. Lisaks ilmneb järk-järgult, et kõik, mida naine mehest teadis osutub valeks - surnud mees muutub fantoomiks, kelle elu oli väljamõeldis. Mida oma eluga edasi teha? Kuidas eluga edasi minna?
Mõnikord on lihtsam teeselda ja eluga poolelijäänud kohast edasi minna, selmet reaalsusele silma vaadata. Ning seda vist ei saagi pahaks panna.
Režissöör Jan Schomburg tegi filmi vastupidiselt sellest, kuidas peab elus mingites olukordades käituma. Tulemus on nauditav.
]]>"Liquidating someone in a Swiss bank?!?"
Aasta 1938. Kaks lapsepõlvesõpra - üks on juut ja teine nats. Järgnevaid sündmusi pole just raske ette kujutada. Mingil hetkel aga rollid "vahetuvad". Järgneb tragikomöödiline sündmustejada, mis räägib väga raskest ja tumedast teemast just sellise huumoriga, et film oleks laiale vaatajaskonnale nauditav, ilma muutumata palaganiks. Sellist lugu on kõige parem rääkida läbi elujaatava huumoriprisma, mitte võtta end liiga tõsiselt.
Tuleb nentida, et parem lugu, kui esmapilgul arvata võiks. Süžeepöörded on Soderbergh'i tasemel (kui kasutada lihtsalt mõistetavat/lihtsustavat analoogiat) ning nalja pakutakse nabani - iga vaataja leiab siit oma.
Film, mille teeb heaks see, et tegijad on otsustanud rääkida ühe lihtsa loo selle sündmuste traagikas ja koomilisuses ning sellega ka piirduda. Elu läheb edasi.
]]>
Film, mida on palju kiidetud, aga mis minu jaoks kuidagi "õhku ei tõusnud".
Kohati koomiline ja naljakas, aga ilma tõsisema sisu ja fookuseta (ütleks isegi, et laialivalguv). Miranda July on otsustanud suhteprobleemist rääkida tragikomöödia võtmes - kahjuks see loole endale kasuks ei tule ning ei lähe kaua, kui see kõik üsna tüütuks muutub.
Teema osas meenutab paljuski viimasel PÖFFil nähtud filmi 'Üks öö armastuseta'.
]]>
Antud loo puhul on tegemist võrdlemisi klassikalise, Suurele Gatsby'le analoogse, erinevatest klassidest pärit inimeste armastuslooga. Vähemasti nii näeb oma filmi režissöör Christian Petzold. Mulle meenutas see katastroofi aspektist lähtuvalt tema varasemat Wolfsburg'i (Petzold'i töödest minu kauaaegne lemmik). Filmi järgselt selle kohta küsides möönis režissöör küll teatavat analoogiat, aga ütles, et tema oma viimast tööd katastroofifilmina siiski ei näe. Mis ei tähenda, et see seda mingis mõttes ei oleks.
Kohe filmi alguses visatakse õhku "kirves" - filmi sündmuskohaks oleva väikselinna haiglast on põgenenud mõrvar - ning seda pinget hoitakse läbi terve filmi, liikudes vältimatu lõpu poole. Poiss ja tüdruk armuvad, lähevad lahku, üks neist kahetseb, teisel läheb veel halvemini.
Üldkommentaarina võib öelda, et igati klassikaline Petzold'i film - rahulik, ekraanil toimuvasse mitte sekkuv ja neutraalseks kõrvalvaatajaks jääv kaameratöö, mis samas pakub teravat sissevaadet inimhinge (antud filmi puhul peamiselt noorte inimeste armumisega ikka kaasas käivasse närvilisusesse). Lõpp pole oma ülesehituselt küll mingil moel üllatav, aga pakkus samas selle aasta suurima ehmatuse.
Etwas Besseres als den Tod üks osa kolmeosalisest filmiprojektist Dreileben (otsetõlkes 'kolmikelu'). Teised kaks jäid mul paraku ajapuudusel nägemata.
]]>
Film Iraani igapäevaelust, vaadatuna läbi ühe abielulahutuse prisma. Simin tahab lahutust, et koos tütrega Iraanist lahkuda, mis võimaldaks lapsele pakkuda paremat haridust. Nader aga lahkuda ei saa, kuna peab hoolitsema oma vana ja Alzheimeri tõbe põdeva isa eest. Naderil pole midagi lahutuse vastu, aga Iraani seadused sellisel triviaalsel põhjusel abielu lahutada ei luba. Seepeale kolib naine oma vanemate juurde ning mees peab isale päevaseks ajaks hooldaja leidma. Sellest algpositsioonist harutatakse vaataja ees lahti lugu, mis põimib endasse religiooni ning tänase Iraani argipäeva.
Film ei mõista oma tegelasi või nende elukohaks olevat riiki hukka, vaid pakub meile sissevaate ühe ühiskonna igapäevasesse toimetamisse. Filmi alguses pannakse veerema lumepall, mida ei suuda keegi ega miski peatada ning mis tuima järjekindlusega liigub järjest kiiremini vältimatu katastroofi poole. Lisades eelpool kirjeldatud valemisse inimese, kellel pole midagi kaotada, saame sündmusterea, mis rikub kõigi osaliste elud. Suurimaks kannatajaks jääb laps, kes peab esmalt valetama, et päästa oma isa vanglast ning seejärel veeretavad vanemad tema õlgadele vastutuse, mis on ilmselgelt suurem, kui üks teismeline on võimeline kandma. Film jäärapäistest inimestest ja jäärapäisest ühiskonnast.
Nader And Simin, A Separation on äärmiselt mõjus film, mis toob külmunud konfliktid ühe olmeprobleemi kajastamise läbi elegantselt kinolinale.
Film pärjati Berliini filmifestivalil peapreemia Kuldse Karuga. Igati teenitult.
]]>
"Happy people are all alike, but every unhappy person is unhappy in its own way."
Sellist jama on päris raske kommenteerida. Venemaa aastal 2020. Peategelased on rikkad, neil on kõik, mida raha eest saab osta. Välja arvatud õnn ja igavene noorus. Seda viimast, nagu ilmneb, annab aga samuti osta - tuleb reisida kuhugi pärapõrgusse, minna giidide juhendamisel mingisse kohta (siit siis filmi pealkiri - Sihtmärk) ning veeta seal öö ja nagu naksti, oledki igavesti noor. See eelnev lubab tõmmata ilmselgeid paralleele Tarkovski Stalkeriga - sellel samal põhjusel läksin minagi filmi vaatama.
Stalkeri tasemest on Mishen aga sama kaugel nagu gravitatsioon kosmoselaevast. Tegemist on väga suure raha eest toodetud 154. minutilise dekadentliku oopusega, kus filmi sisulisi probleeme on lahendatud täiendava raha juurde loopimisega. Või vähemasti selline oli minu esimene reaktsioon filmi linastumise järgselt. Filmilinal toimuv meenutab Peter Greenaway filme, selle vahega, et nad on taasetendatud slaavilikus võtmes. See kõik on nii opakas ja totter, et istud kaks ja pool tundi kinosaalis, kuna ei suuda uskuda, et selline film on toodetud ja keegi tõesti maksis selle kõik kinni. Vene filmitööstusele on vististi avanenud naftatulude lõpmatud rahakraanid.
Esilinastuse järgselt (mõned pildid siin) rääkis filmi režissöör Alexander Zeldovich, et tema nägemuses on see filminovell Vene riigist ning lugu ise põhineb Anna Kareninal. Venemaa dekadentsi kriitikana pole see film siiski tõsiseltvõetav - ta on ise üheks näiteks sellest samast dekadentsist, mida ta kritiseerida üritab.
Visuaalselt on see film samas väga ilus. Ühtlasi on filmis üks stseen sadade veoautodega, mis on lihtsalt hämmastav vaatamine - ma sügavalt ei kujuta ette kuidas nad seda filmisid, kaua see aega võttis ja palju see kõik kokku maksma läks. Aga see kõik ei muuda fakti, et tegu on nõrga filmiga.
Ahjaa, kes veel ei tea, siis igavese nooruse hinnaks on üksildus.
]]>
Film Saddam Husseini pojast Uday Husseinist ja tema teisikust. Vaevalt, et see kellelegi üllatusena tuleb, aga ega Uday Hussein just eriline pühak ei olnud. Film räägibki sellest eetika- ja moraalidilemmast, mida tema teisik läbi elama peab.
The Devil's Double'i suurimaks probleemiks on see, et ta ei tea kas olla draama, põnevusfilm või muusikavideo. Ta üritab korraga olla kõiki kolme ja kasuks see just ei tule. Filmi näinuna ei leidnud mina loos suuremat moraali, kui see, et Hussein ja tema lähikondalsed olid halvad inimesed. Aga seda teame me ju nii ehk naa.
Nõrganärvilistele film mõeldud pole - vaatajale näidatakse inimese sisikonna väljalaskmist mõõgaga, alaealiste vägistamist jmt.
]]>
Film räägib Argentiina dissidentide lapsest, kes koos emaga kusagil kolkas mere ääres redutavad. Tüdruk ei tohi rääkida, kes on tema vanemad või millega nad tegelevad ning loomulikult on see 7-aastasele raske. Festivali alguses räägiti filmist kui ühest tõenäolisest pretendendist Berlinale peaauhinnale.
Mind isiklikult jättis film külmaks - filmiliselt oli ta lõputu rida korduvaid tegevusi, mida saatis külm tuulevilin. Rohkem kaadreid ei tähenda ilmtingimata rohkem sisu. Pealegi on sarnasel teemal tehtud palju paremaid filme - Petzold'i "Die innere Sicherheit" tuleb esimesena meelde. Oma pea kahe tunni kohta oli film lihtsalt liiga pikaks venitatud - kui tegijad oleks filmi lõiganud 90-minutiliseks, oleks tulemus võinud olla märgatavalt nauditavam.
]]>"I believe that one should become a person like other people."
Eks peamine põhjus vaadata teab-mitmendat-korda Taxi Driver'it oligi näha, mida siis see äsja restaureeritud - Berlinalel toimus selle versiooni maailma esilinastus - 4K resolutsioonis pilt endast kujutab. 35mm originaalnegatiiv lasti läbi 4K skänneri, korrigeeriti värv võimalikult algupäraseks ning taastati digitaalselt 4K resolutsioonis, lisaks taastati ka kogu heli. Protsessi juhendas Sony Pictures'i filmi restaureerimise guru Grover Crisp ning lõpptulemuse kiitis heaks Scorsese ise.
Lühidalt öeldes oli tulemus suurepärane.
Taxi Driver peaks blu-ray plaadile jõudma aprillis. Olen kindel, et 1080p pilt peaks pakkuma kodustes tingimustes maksimaalset võimalikku pildikvaliteeti.
Lingid
IMDb | Berlinale | Amazon.co.uk: Taxi Driver [Blu-ray]
Üks suurimaid positiivseid üllatusi tänavusel Berlinalel. Kui filmi algus meenutab The Office'i jaapanipärast versiooni ning filmi esimene pool tundub olevat seosetu jada, pakub filmi lõpp harvaesinevalt sügava ja kummitama jääva emotsiooni. Film inimestest, kelle elu on same as usual, ühiskonnast, kus individualism on keskne väärtus. Tegelased üritavad leida enda ellu midagi, mis teeks selle elamisväärseks (alati see ei õnnestu). Nad üritavad millegile kaasa elada, ükskõik millele.
Filmi lõpus jääb üle vaid küsida, kas filmi tegelased peaksid in corpore olema pehmete seintega ruumis või on neid ümbritsev ühiskond totaalselt napakas ja inimesed on vaid selle maailma tuultes võimetult keerlevad osakesed? ]]>
Film II maailmasõja järgsest Jaapani ühiskonnast. Riigist, mille enesearusaam kukkus sõja kaotamisega kokku, impeeriumist, millest sai okupeeritud riik ning eelkõige selles riigis elavatest inimestest, kes üritavad ots-otsaga toime tulla. Kuigi tegu on pea 60 aastat vana filmiga, on ta endiselt äärmiselt kaasaegne ning filmi ja tänase Jaapani ühsikonna vahel pole paralleelide tõmbamine just liiga keerukas.
Tagantjärele osutus huvitavaks, kuidas film hakkas koos tööle tänavusel Berlinalel linastunud Jaapani 2010. aasta filmiga FIT.
]]>"Mutter, ich bin Dumm."
Tegemist on aeglaselt kulgeva, meditatiivse maailmalõpufilmiga, mille alguspunktiks on hetk, kui Friedrich Nietsche vaimse mõistuse kaotab. Filmi tegevus saab alguse vahetult pärast seda seika ning järgneva 150 minuti jooksul ei juhtu suurt midagi peale apokalüpsise. Selle mitte midagi juhtumise all pean silmas, et suurem osa filmist süüakse, pannakse riidesse või võetakse riidest lahti, rakendatakse hobust ette või lahti, istutakse ja vaadatakse aknast välja. Seda kõike saadab väljas puhuv lõikavalt vilisev tormituul ning kõledus. Et käes on maailma lõpp, teab isegi hobune Toriinost, kes on lõpetanud söömise ja joomise.
Filmi iseloomustavad ülipikad plaanid (väidetavalt koosneb kogu film ainult 30. plaanist), minimaalne montaaž, üksainus pidevalt korduv instrumentaalpala ning äärmiselt vähene dialoog. See kõik on nii minimalistlik ning taotluslikult veniv ja kriipiv, et Sulev Keeduse filmid tunduvad "Toriino hobuse" kõrval lausa seiklusfilmidena.
Béla Tarr on öelnud, et see jääb tema viimaseks filmiks.
]]>
"If he had even pretended to fear, the outcome would probably have been different."
Cyril Tuschi dokumentaalfilm pälvis laia meedia tähelepanu juba enne eilset esilinastust. Nimelt tungisid vargad filmistuudio kontorisse ja varastasid arvutid, millele film salvestatud oli (muu väärtuslik jäeti puutumata). Kui pärast filmi linastust režissöörilt selle kohta küsiti, nentis ta, et siiani pole vargaid tabatud, aga kõige kõnekam loo juures on inimeste (peamiselt venelaste) reaktsioon uudisele - esimesena pakutakse võimaliku süüdlasena välja FSB ehk Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus. Kuigi režissöör ise seda tõenäoliseks ei pea ("vargad himustasid tõenäoliselt minu Mac arvuteid"), ütleb see nii mõndagi tänase Venemaa kohta.
Vastuolulist teemat käsitlevate filmidega on tihti oht, et lugu räägitakse ühepoolselt ning kesksest teemast/isikust tehakse vastavalt vajadusele siis kas märter või patuoinas. "Khodorkovsky" õnneks sellesse valemisse ei langenud, kuigi filmi algus meenutas Michael Moore'ile omast käekirja. Selle üle, et Hodorkovski isik on vastuoluline, ei pea ilmselt vaidlema. Tegu oli enne tema arreteerimist Venemaa rikkaima inimesega, kes praeguseks on viimased seitse aastat istunud vangis mõistetuna süüdi 350 miljoni barreli nafta varastamises ning maksudest kõrvalehoidmises. Müstiliseks teeb asja esmalt absurdne iseenda ettevõttelt varastamise süüdistus. Hodorkovski osutab sellele ka ise filmi lõpuintervjuus, et kui laadida see kogus naftat raudteevagunitesse, ulatuks rong kolm ja pool korda ümber maakera. Aga veel absurdsem on süüdistus, et ta ei maksnud varastatud nafta pealt makse. See on mulle teadaolevalt esimene kord, kui "vargale" pannakse süüks seda, et ta varastatud kaubalt maksud maksmata jättis.
Filmi selge tugevus on intervjuud endiste ja praeguste kõrgel kohal olevate poliitikute, ametnike ning Hodorkovski äripartneritega. Teiste seas annab vägagi avameelse intervjuu Saksamaa endine (1998-2005) välisminister Joschka Fischer. Filmis esineb ka üksjagu huumorit. Naljakaim seik on intervjuu Hodorkovski asutatud Avatud Venemaa Fondi endise programmijuhiga (kelle nimi mulle paraku meelde ei jäänud), mis toimus loomaaias jõehobu puuri kõrval. Mees kirjeldas, kuidas Venemaa poliitikud ei pea vastutama oma sõnade eest nii nagu teiste suurriikide poliitikud: "Kui ma lubaksin jõehobule, et toon talle homme porgandi asemel avokaado, aga tegelikult ei too, mis see jõehobu siis sinna parata saab?"
Mida sellest filmist paraku ei leia, on seletus sellele, miks sai oligarhist 2001. aastal demokraatia ja avatud ühiskonna arendaja. Kui varemalt oli ta peaasjalikult keskendunud vaid oma naftakompanii Yukos arendamisele ning raha teenimisele, siis mingit hetkest see kõik muutus. Ta asutas Avatud Venemaa Fondi, toetas rahaliselt suures mahus erinevaid haridusasutusi, muutis Yukose oluliselt avatumaks ja väikeinvestoritele sõbralikumaks ning hakkas rahaliselt toetama Venemaa opositsiooniparteisid. Kas see kõik oli PR-kampaania või tahtis ta tõesti Venemaad demokraatilikumaks muuta, jääb paraku filmivaataja enda fantaasia vastata - filmis seda teemat ei käsitleta.
Tulles veel korraks tagasi teema vastuolulisuse juurde, siis kardetavasti saab "Khodorkovsky" kriitika keskenduma peamiselt sellele aspektile, et endisest oligarhist on tehtud liiga positiivne kangelane. Lõpuni tasakaalustatud filmi kindlasti ei saagi teha, aga mulle tundub, et kriitika Hodorkovski liiga positiivsena näitamise ning tema rikkuse omandamise tagaplaanile jätmise osas on ekslik, kuna 90ndate Hodorkovskit kiputakse kõrvutama arusaamaga läänemaailma eetilisest ärimehest ning "unustatakse ära", et tolleaegne Venemaa on sellest ideaalpildist sama kaugel kui Maa Päikesest. Kritiseerida filmi sellest diskursiivsest vaatenurgast on aga naiivne ning vildakas.
Eestlasest vaataja jaoks ei tule miski selles filmis tõsise üllatusena, aga sellest hoolimata on tegu mõjusa filmiga. Eestlasest vaatajat peaks rõõmustama ka fakt, et filmi muusika autor on ei keegi muu kui Arvo Pärt, kes on ka avalikult Hodorkovskit toetanud.
]]>"It's just money. It's all made up."
Margin Call vaatab finantskriisi puhkemise esimest 24 tundi. Ta vaatab seda kriisi põhjustajate kontorist ning annab meile eelkõige sissevaate süüdlaste endi nägemusele toimuma hakkavast (ette ära öeldes: arvamused lähevad lahku, aga mitte väga oluliselt - raha on ju vaja teenida). Kui Inside Job'ist on mingis mõttes saanud või saamas antud teema dokkide dok, siis Margin Call näib rühkivat samasuguse sümbolstaatuse suunas mängufilmide maailmas.
Tegu on igale vaatajale sobiva filmiga: keerulisi kriisi puhkemise põhjuseid ei püütagi vaatajale detailideni selgeks teha (kuivõrd filmipankurite endi jaoks on CDSid ja derivatiivid detailideni arusaamatud, siis miks peaks vaataja neist aru saama?) ning film keskendub rohkem tegelaste motiividele. Kui Jeremy Ironsi kehastatud pangajuht John Tuld (kelle reaalmaailma-vasteks on ilmselgelt Richard Fuld) on ahne ja küünilise pankuri võrdkujuks, siis keskseid peategelasi kehastavaid Kevin Spacey't ja Paul Bettany't näidatakse heade ja ausate inimestena, kes paraku ei suuda raha veetlusele vastu panna.
Filmi teebki heaks see, et meile ei pakuta vaadamiseks must-valgeid häid ja halbu tegelasi - oma tõde on neil kõigil öelda ning läbinisti positiivne või negatiivne kangelane pole neist keegi. Nad on lihtsalt praeguse majandussüsteemi väikesed aatomikesed, mis teatud tingimusetel muutuvad suuremaks, kui nende osade summa.
]]>"Only those who fight can live free."
Tõsielul põhinev film Brasiilia kuritegevusest ning selle suhetest julgeolekustruktuuride, poliitikute ja meediaga. Kui esimene Tropa de Elite keskendus peaasjalikult korruptsioonist ja bürokraatiast läbipõimunud politseijõudude jõuetule võitlusele narkokaubitsejatega, siis teine osa vaatleb lähemalt poliitilist korruptsiooni Brasiilia suuruselt teises linnas Rio de Janeiros. Teine osa on esimesega võrrelde oluliselt mitmetahulisem, pessimistlikum ning tumedam. Nagu filmi alguses olev disclaimer ütleb, on paljud filmis aset leidvad sündmused pea üks-ühele reaalsusest võetud. Kuigi kinolinal toimuv tekitab vaatajas täieliku lootusetuse tunde, et süsteemi oleks kuidagi võimalik paremaks muuta, lõpetab režissöör filmi siiski optimistliku noodiga ning esitab kahe viimase kaadriga teatud mõttes lootusrikka statement'i, mille sisuks on üleskutse süsteemi muutmisele.
Olles näinud filmi esimest osa, kartsin järge vaatama minnes, et vaatajale näidatakse lihtsalt rohkem vägivalda ja vähem mõtet. Aga ei, Tropa de Elite 2 oma eelkäijast igas mõttes parem film. Kuigi esimene osa oli hea film, jäi ta minu jaoks tugevalt mõned aastad varasema Cidade de Deus'i varju - viimatimainitus oli puhast jõudu lihtsalt kordades rohkem. Selle vea on Padilha nüüd parandanud.
Festivalil filmide vaatamise üheks plussiks on võimalus filmitegijatele küsimusi esitada. Tropa de Elite 2'le järgnes Q&A sessioon filmi režissööri José Padilha ja peaosatäitja Wagner Moura'ga, kus nad kirjeldasid filmi sünnilugu (esimene osa pidi algselt olema dokumentaalfilm, aga ükski politseinik ei olnud valmis kaamera ette tulema) ja rääkisid filmi seostest reaalsusega (mäss vanglas on tõestisündinud lugu nagu ka sõjaväepolitsei kallaletung politseijaoskonnale, eesmärgiga varastada relvi). Padilha käis välja ka oma nägemuse Rio probleemide teemal filmide (tema kolmas) tegemisest: "It will get better. That's why we make films."
]]>Järjekorras seisavad nii inimesed ...
On olukordi, kus on hea olla kõiki pileteid internetist ostma harjunud eestlane. Täna oli üks nendest olukordadest - on raske mitte vihastada, kui võtad piletisabas koha sisse tund enne kassade avanemist ja seisad peaaegu kaks tundi järjekorras, et osta ühele filmile kaks piletit ning lõpuks saad vaid üheainsa, seansi viimase pileti. Argh...
]]>"This rock... this rock has been waiting for me my entire life."
Selle filmi suurim tugevus on tõestisündinud lugu, millel ta põhineb, aga millegipärast on Boyle otsustanud seda ignoreerida ning vormistanud loo keskpärase muusikavideona. Jah, filmi kaameratöö on fancy (ma ei oska seda muud moodi kirjeldada, aga olen näinud kasutatavat ka sõnu nagu magnificent, visual odyssey jmt), aga minu jaoks ei anna antud loole juurde kaadrid vaatega pudeliperspektiivist, ehk kuidas vesi suhu voolab. Seda on muidugi huvitav vaadata ja veel huvitavam mõelda, kuidas seda kõike filmiti, aga loole see paraku midagi juurde ei anna.
Jah, filmis on paar väga head ja mõjusat stseeni (ja ma ei pea silmas seda konkreetset, kus peategelane taskunoaga oma käe otsast nüsib), aga kokkuvõttes pani kinolinal toimuv mind õlgu kehitama. Ju siis polnud minule meeltmööda film.
]]>"It's a Wall Street government."
Inside Job oli film, mida ma selle aasta DocPoindi festivali filmidest kõige suurema huviga ootasin. Finantskriis, mille mõjusid me kõik siiani teravalt tajume, on teema, mida seni on filmikeeles üsna vähe lahatud - eelmisel aastal tegi seda võrdlemisi pealiskaudselt Oliver Stone oma ehk kuulsaima filmi järjeloos Wall Street: Money Never Sleeps, mis oma eellasele tugevalt alla jäi ning meenutas rohkem armastuslugu, kui finantsmaailma tõsiseltvõetavat kriitikat. Ja eks tegelikult ongi probleemi sisuliseks käsitluseks võrdlemisi varane aeg - alles eelmisel nädalal avaldati USAs raport finantskriisi põhjuste ja süüdlaste kohta (huvilised saavad selle 662 leheküljelise dokumendi alla laadida siit: Get the Report: Financial Crisis Enquiry Commission). Inside Job on finantskriisi põhjuste adekvaatne ülevaade, mille suurimaks tugevuseks on intervjuud väga oluliste ja mõjukate inimestega.
Minu kui investeerimishuvilise jaoks olid kõige huvitavamateks teemadeks seosed majandusteadlaste ja pankade vahel, järelvalvatavate (pangad, kindlustusseltsid, reitinguagentuurid) ja valvurite (Föderaalreserv, Turu- ja Väärtpaberijärelevalve Inspektsioon, Rahandusministeerium, presidendi majandusnõunikud) läbipõimuimine ning president Obama, kui "muutuse" lubaduse harjal presidendiks saanu "mandumine" finantsmaailma niiditõmbajate omaks poisiks. Film võttis kõik need teemad kompleksselt kokku ning andis seostest hea ja ülevaatlikku pildi - väga lihtne vaatamine see samas pole, kuivõrd teema on keeruline ning filmitegijad pole (õnneks!) liigse lihtsustamise teed läinud. Loomulikult oli filmitegijatel selge agenda, aga see oli ette arusaadav igaühele, kes olid suvatsenud sünopsise eelnevalt läbi lugeda. Ehk otseselt ei saa tegijatele pahaks panna teemakäsitluse ühepoolsust (asjaosalistele oli antud võimalus oma seisukohti kommenteerida, paljud olid küll sellest keeldunud).
Filmi käigus meenus mulle korduvalt Michael Mann'i 'The Insider' - Kongressi ees tunnistavad investeerimispankade tippjuhid meenutasid lihtsalt liiga üheselt eelnimetatud filmi "peakangelasi" ehk seitsme suure tubakafirma CEOsid (või nagu filmis neid kutsuti - "seitset päkapikku").
Ma usun, et finantskriisi algusest, põhjustest ning järeldustest saame me näha veel paljusid dokumentaal- ja mängufilme. Kuuldavasti peaks kahe nädala pärast algaval Berlinalel (kuhu mul on õnn ise kohale minna) esilinastuma Margin Call, mis räägib finantskriisi lahvatamise esimesest 24st tunnist. Üritan seda filmi kindlasti vaatama minna.
Inside Job kandideerib parima dokumentaalfilmi Oscarile ning tõenäoliselt selle preemia ka võidab.
Lingid
IMDb | Amazon.co.uk: Inside Job [DVD]
"I had the craziest dream last night about a girl who has turned into a swan, but her prince falls for the wrong girl and she kills herself."
Ma ei ole päris pikka aega näinud filmi, mis suudaks mind kogu linastuse jooksul hoida vaheldumisi tooliäärel või surutuna tooliseljatukke. Black Swan seda suudab.
Natalie Portman teeb oma elu parima rolli ja saab selle eest väga suure tõenäosusega ka parima naispeaosa Oscari. Mäletan, kui nägin teda esimest korda Michael Mann'i Heat'is - ülevoolav, ent samas teatraalsust vältida suutev emotsionaalsus ja läbielamine pole kuhugi kadunud, küll aga on see muutnud oluliselt peenetundelisemaks ja sissepoole pööratumaks. See, kuidas Portman suudab kehastada pideva heakskiiduvajaduse all koostlagunevat perfektsionisti, on pehmelt öeldes mesmeriseeriv.
Natuke kahju on sellest, et üks teemaliin (mis loo seisukohast on paljuski peategelase käitumise tingijaks) on filmi tegijate poolt (tõenäoliselt taotluslikult filmireitingut silmas pidades) võimalikult ära peidetud. Samas saan ma sellest igati aru - kui film oleks USAs saanud NC-17 reitingu, oleks see automaatselt tähendanud oluliselt väiksemaid vaatajanumbreid (ning loomulikult ka Box Office'i numbreid).
Black Swan on Darren Aronofsky kaugelt parim film. See intensiivsus, mille režissöör on suutnud filmi sisse kodeerida, on lihtsalt hämmastav.
Kui selle filmi põhjal mingeid ennustusi teha, siis ma julgeks panustada, et 2011. aasta jooksul langeb olulisel määral USAs balletitrenni alustavate tüdrukute arv.
]]>"Astuge lähemale, muidu jääte Härra Kaitseministeeriumi taha varju!"
Tundub, et monumendid on Kristina Normanile hingelähedane teema. Eestit 2009. aastal Veneetsia kunstibiennaalil esindanud kunstnik sai laiemalt tuntuks sama aasta 9. mail, kui viis Tõnismäele pronkssõduri endisesse asupaika kuldse pronkssõduri kahemeetrise papist koopia. Eile oli tema Vabadussõja võidusamba saamisloo saagast rääkiva dokumentaalfilmi esilinastus.
Vabadussamba saamislugu on ilmselt enamikule eestlastele võrdlemisi tuttav teema ning laias laastus võib nentida, et arvamused jagunevad kaheks - sammas kas meeldib või ei meeldi üldse (meeldib see peaasjalikult vanemale generatsioonile - vastuolu, mis tuleb filmist endast ka väga selgelt välja). Eksisteerib ka kolmas lähenemine, mis tegeleb peaasjalikult samba saamisloo protsessi ja selle riikliku õigustamise kriitikaga, mille käsitlemise eest pälvis Daniel Vaarik Oivalise Ajakirjanduse aastapreemia. Aga taust taustaks, räägime filmist.
Kohe filmi alguses saab selgeks, et režissöör hakkas materjali koguma hetkel, kui tehti avalikuks otsus, milline saab olema monumendi välisilme ning kes on selle autorid. Ühtlasi pannakse paika peategelaste "raam", milleks on eestlaseks olemine ning inseneriks olemine kui asi iseeneses. Nagu filmi režissöör ise Klassikaraadio 19. jaanuari saatele Delta antud intervjuus ütleb, pole film niivõrd samba lugu, kui samba tegijate lugu.
Selle dokumentaalfilmi üks suurimaid tugevusi on unikaalne filmimaterjal, mis on õnnestunud jäädvustada tänu filmitegijate erakordsele ligipääsule samba autoritele ja aset leidnud sündmustele. Näiteks saab vaataja näha, kuidas samba autorid arutavad Eesti Vabariigi kaitseministriga, millised on samba müüdiloome (!) puhul olulised rõhuasetused, mida arvab hr. kaitseminister samba ehituse peatöövõtjast ning mis on antud protsessi keskne eesmärk (minu subjektiivne tõlgendus: "nui neljaks, aga eesmärk on ehitada sammas!"). Filmile saab vaatajana läheneda mitmel moel - võtta seda kui tragikomöödiat (a la Banksy: Exit Through the Gift Shop), läheneda teemale Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšernomõrdini klassikaks saanud ütluse "tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati" traditsioonis või võtta seda dokumentaali kui ühe Eesti (vaba)riigi ajaloos olulise protsessi allakäigu loona (miks pandi nii mastaapset projekti vedama isikud, kellel puudus sellistes asjades absoluutselt igasugune varasem kogemus ning mis ilmselgelt oli ettenähtud muutuma äärmiselt vastuoluliseks teemaks?).
Seda filmi vaadates tekkis mul rohkem küsimusi, kui pakuti vastuseid - tõenäoliselt on see ühe hea dokumentaalfilmi tunnuseks. Kui antud temaatika vähegi korda läheb, soovitan soojalt filmi vaatama minna. Näha saab seda alates 28. jaanuarist kinos Artis.
]]>"If I am King, where is my power? Can I declare war? Form a government? Levy a tax? No! And yet I am the seat of all authority because they think that when I speak, I speak for them."
See on täpselt nii hea film, kui kõik räägivad. Hollywood at it's very best. Hollywoodis osatakse selliseid lugusid rääkida ning neid hästi rääkida. See film on üks väga hästi räägitud lugu. Nii Colin Firth kui Geoffrey Rush teevad suurepärased rollid - filmi vaadanuna ei julgeks mina öelda kumb neist oli peategelane.
Film on vaatajale ka ajaloolises perspektiivis mitmes mõttes huvitav - raadio kui meediumi tulek massidesse, Euroopa II maailmasõja lävel, kuninglik perekond vs. 'commoners' (automaatselt meenub Stephen Frears'i "The Queen") jmt. Need teemad maalivad kesksele loole hea taustapildi, ilma ise liialt esile tükkimata. Samas on nad keskse loo seisukohalt üsnagi olulised. FIlmitegijate poolt igati hästi välja mängitud.
Üks aspekt, millele ise ei jõudnud piisavalt tähelepanu pöörata ja mis nõuab teistkordset vaatamist - udu. Kui lähed filmi vaatama, siis jälgi udu esinemist ja selle kadumist - sellega tahetakse vaatajale midagi öelda.
]]>Film sellest, kuidas peategelane rasket nõudepesumasinat tõstes omal selja paigast tõmbab ning seepeale temaga kõiksugu veidrad asjad toimuma hakkavad. Heas mõttes palagan.
Ideaalne heatuju film, heade näitlejatööde ning hea režiiga. Stsenaarium ise on lihtsakoeline ja üllatusi ei paku - kohe alguses on vaatajale teada, mis hakkab juhtuma ning kuidas film lõppeb, aga see ei vähenda antud filmi väärtust. Soul Kitchen'i väärtus seisneb selles, kuidas lugu räägitakse. Seda tehakse läbi muusika, toidu, seksi, nalja. Ning tegijatel õnnestub see, mis nad eesmärgiks seadsid - filmi lõppedes on kõik tegelased õnnelikud. Pealtvaatajad samuti.
Lingid
IMDb | Amazon.co.uk: Soul Kitchen [DVD]
"And above all... don't make any friends, Jack. You used to know that."
George Clooney kehastab palgamõrvarit, kes tahab tööga lõpparve teha, kuna on oma elukutsest ning sellega paratamatult kaasnevast püsivast paranoiast väsinud.
Üsna ebatavaline film ühe Hollywoodi A-klassi staari jaoks, kuivõrd tegu on väikse ja vaatajalt mõnevõrra süvenemist eeldava filmiga. Midagi keerulist siin pole, aga midagi vaatajale ette ära ka ei nämmutata. Filmi vaadates meenub korduvalt Michael Clayton, mis pole üldsegi mitte halb seos.
Ühtlasi saab filmi vaadates teada, kuidas meisterdada käepärastest vahenditest relvale summuti.
]]>"Varga missioon on ju sama, mis rahvasaadikul."
See pole film otseselt bandiitidest (nagu peategelased ennast ise nimetavad) ja kurjategijatest - kuigi nemad on dokumentaalis kesksel kohal - vaid film ühest riigist ja selle arengust viimase 30. aasta jooksul. Seda arvesse võttes on natuke kahju, et poliitiliste sidemete käistlemine filmis tugevalt tagaplaanile jäeti. Miks? Raske öelda. Eks vaataja peab ise omad järeldused tegema.
P.S. Film oli ka 2010. aasta PÖFFi kavas; mina vaatasin seda ETVst.
]]>"Washington is Hollywood with ugly faces."
Sellel filmil on üks suur probleem - hea materjal muudeti filmitegijate poolt mingil arusaamatul põhjusel palaganiks. Jack Abramoff'i loost oleks saanud teha palju parema filmi - poliitiline thriller kõlaks üsna ilmselge valikuna. Aga ei, tehti üks järjekordne palagan. Miks? Go figure!
Filmi tugevus on head näitlejatööd. Kevin Spacey'st hakkab tasapisi saama Tom Wilkinson'i kaliibriga näitleja (filmi vaadates torkas pähe, et Spacey sobiks hästi mängima näiteks Nixonit). Ja Barry Pepper'i nime kuuleme me lähematel aastatel tõenäoliselt järjest sagedamini.
Üks oluline tähelepanek veel. Kui on kavas seda Eestis kinno vaatama minna, siis subtiitrite lugemine tuleks kohe ära unustada. Film näikse olevat tõlgitud Google Translate'i kasutades esmalt ukraina keelde ning siis sama abivahendit kasutades edasi eesti keelde. Tulemus on pehmelt öeldes kummastav. Kõnekaim näide on ehk inglise keelse 'condominium' tõlkimine eesti keelde kondoomina. Aga täielikku absurdi esines igas teises dialoogis.
Lingid
IMDb
Paar taustamärkust, mis paljuski põhjendavad alljärgnevat:
a) mulle meeldis väga algne, 1982. aasta TRON;
b) TRON: Pärand oli minu jaoks üks 2010. aasta oodatumaid filme;
c) ma väga tahtsin, et see film mulle meeldiks;
d) ma kartsin, et see saab olema samasugune pettumus nagu The Matrix'i II ja III osa.
Paar märkust veel. Kui on soov seda filmi vaatama minna, siis on tungivalt soovitatav esmalt ära vaadata '82 aasta film - järjest arusaamiseks pole algse filmi vaatamine esmajärguline, aga ta annab üsnagi olulise konteksti juurde. Ilma esimest osa nägemata jääb oluline tähenduskiht mõistetamatuks. Viga on ka hakata siit loost paaniliselt taga otsima ratsionaalsust ja tõepärasust - te ei leia seda, sest seda pole kunagi mõeldud seal olema. Peaasjalikult on tegu siiski visuaalse elamusega, mille keskseks narratiiviks juhtub olema võrdlemisi lihtlabane hea ja kurja võitlus (selgeid viiteid Star Wars'ile ei pea just kaua ootama). Neile, kes tahavad leida mingit sügavamat ideed ja sisu, pakutakse välja mitmeid "niidiotsi", mille üle kodus järele mõelda - filmis endas, kas taotluslikult või mitte, neile tähelepanu ei pöörata.
Ühesõnaga, mulle see film meeldis. Mina leidsin kinosaalist selle, mida ma sinna otsima läksin. Samamoodi usun ma, et väga paljud ei leidnud - nagu ma ka usun, et see on paljuski kinni nende endi ootustes, mitte antud filmi vigades.
]]>"You have to make the right choice. As long as you don't choose, everything remains possible."
Selline film valmib siis, kui režissööril on sisuliselt piiramatud rahalised vahendid ning tal lastakse filmi panna kõik, mis vähegi filmilindile üles võetud sai. Selline mulje jääb, et filmitegija on jooksnud mööda "ja siis tahaks veel rääkida sellest ja sellest ja oi jaa sellest kindlasti ka" rada. Sõnaga - see film on oma sisu jaoks liiga pikk, ta venib üsna kohutavalt ning on valdavalt ka päris tüütu.
IMDb andmetel oli filmi eelarve 47 miljoni dollarit (läbi aegade kalleim Belgia film) ning üheksa kuud pärast filmi väljatulekut oli ta kinodes sisse toonud 2,3 miljonit dollarit. Kui natuke filmile liiga teha, siis võib selle faktiga ka kogu kriitika kokku võtta. See ei olnud halb film, aga heaks teda ka ei saa nimetada.
P.S. Film sai käesoleval aastal EFA people's choice award'i ning linastus ka PÖFFi Panoraami programmis.
]]>
"Bend down, your face means nothing to me."
Seda filmi võib vaadata mitmel moel. Võtta seda, kui ühte järjekordset lugu Jaapani ühiskonna allakäigust. Vaadata seda, kui ühte päeva prostituudi elus. Läheneda sellele S&M aspektist. Üldiselt võib öelda, et kui oled lugenud selle filmi kirjeldust, siis saad üsna tõepärase ettekujutuse sellest, mida see film endast kujutab.
Mulle pakkus mõtteainet antud filmi puhul peamiselt retseptsiooni ja selle ajas muutumise temaatika. Vaadata seda filmi aastal 2010 on üks kogemus, näha seda aga väljatuleku aastal 1992, oleks ilmselgelt tähendanud täiesti teistsugust kogemust.
Film on vaatamist väärt, aga üsnagi kesine kaameratöö ja hilisem montaaž just liiga palju visuaalseid elamusi ei paku, kuigi ilusaid ja huvitavaid kaadreid kindlasti leiab.
P.S. Vaatasin filmi 112 minutilist versiooni, mitte 135 minutilist uncut versiooni. Ja isegi ilma teadmata, et tegu on kärbitud versiooniga, on "tärgelduskohad" selgelt äratuntavad. Ja ma ei arva, et see kärpimine oleks filmile kasuks tulnud.
]]>Minu nähtud filmidest need, mis mulle kõige suuremat elamust pakkusid.
Top 3
Eraldi väljatoomist väärivad (suvalises järjekorras)
Komöödiaprogramm
Midagi erilist
Minu hinnangul suudavad need 13 filmi pakkuda elamust enamikele filmihuvilistele.
Kokkuvõtvalt PÖFFi kohta võin aga öelda niipalju, et minu arvates oli tegu üle aastate tugeva festivaliga. Õnnestus näha palju väga-väga häid filme, väga palju häid filme ning väga vähe halbu filme. Esmapilgul küll tundus, et festivalil on vähe "staare", aga kui vaadata tagantjärele tarkusega, siis on näha, et PÖFFi meeskonnal oli konkreetne arusaam, millist festivali nad teha tahavad ja mis filme näidata. Ja see kõik kokku töötas üle (minu) ootuste hästi. Aitäh, PÖFF! Järgmisel aastal jälle.
Paarist asjast on kahju ka. Sellest, et Black Swan'i ei olnud kavas (kuuldavasti pole meie piirkonnas veel lubatud seda näidata) ning et ajapuudusel jäid nägemata Minu õnn ning Inimestest ja jumalatest. Esimene tuleb veebruaris Eesti kinolevisse, teiste puhul peab ilmselt lootma jääma filmide festivaliedule, mis tagaks nende laiema leviku (dvd/blu-ray).
]]>
