"It's just money. It's all made up."
Margin Call vaatab finantskriisi puhkemise esimest 24 tundi. Ta vaatab seda kriisi põhjustajate kontorist ning annab meile eelkõige sissevaate süüdlaste endi nägemusele toimuma hakkavast (ette ära öeldes: arvamused lähevad lahku, aga mitte väga oluliselt - raha on ju vaja teenida). Kui Inside Job'ist on mingis mõttes saanud või saamas antud teema dokkide dok, siis Margin Call näib rühkivat samasuguse sümbolstaatuse suunas mängufilmide maailmas.
Tegu on igale vaatajale sobiva filmiga: keerulisi kriisi puhkemise põhjuseid ei püütagi vaatajale detailideni selgeks teha (kuivõrd filmipankurite endi jaoks on CDSid ja derivatiivid detailideni arusaamatud, siis miks peaks vaataja neist aru saama?) ning film keskendub rohkem tegelaste motiividele. Kui Jeremy Ironsi kehastatud pangajuht John Tuld (kelle reaalmaailma-vasteks on ilmselgelt Richard Fuld) on ahne ja küünilise pankuri võrdkujuks, siis keskseid peategelasi kehastavaid Kevin Spacey't ja Paul Bettany't näidatakse heade ja ausate inimestena, kes paraku ei suuda raha veetlusele vastu panna.
Filmi teebki heaks see, et meile ei pakuta vaadamiseks must-valgeid häid ja halbu tegelasi - oma tõde on neil kõigil öelda ning läbinisti positiivne või negatiivne kangelane pole neist keegi. Nad on lihtsalt praeguse majandussüsteemi väikesed aatomikesed, mis teatud tingimusetel muutuvad suuremaks, kui nende osade summa.