Antud loo puhul on tegemist võrdlemisi klassikalise, Suurele Gatsby'le analoogse, erinevatest klassidest pärit inimeste armastuslooga. Vähemasti nii näeb oma filmi režissöör Christian Petzold. Mulle meenutas see katastroofi aspektist lähtuvalt tema varasemat Wolfsburg'i (Petzold'i töödest minu kauaaegne lemmik). Filmi järgselt selle kohta küsides möönis režissöör küll teatavat analoogiat, aga ütles, et tema oma viimast tööd katastroofifilmina siiski ei näe. Mis ei tähenda, et see seda mingis mõttes ei oleks.
Kohe filmi alguses visatakse õhku "kirves" - filmi sündmuskohaks oleva väikselinna haiglast on põgenenud mõrvar - ning seda pinget hoitakse läbi terve filmi, liikudes vältimatu lõpu poole. Poiss ja tüdruk armuvad, lähevad lahku, üks neist kahetseb, teisel läheb veel halvemini.
Üldkommentaarina võib öelda, et igati klassikaline Petzold'i film - rahulik, ekraanil toimuvasse mitte sekkuv ja neutraalseks kõrvalvaatajaks jääv kaameratöö, mis samas pakub teravat sissevaadet inimhinge (antud filmi puhul peamiselt noorte inimeste armumisega ikka kaasas käivasse närvilisusesse). Lõpp pole oma ülesehituselt küll mingil moel üllatav, aga pakkus samas selle aasta suurima ehmatuse.
Etwas Besseres als den Tod üks osa kolmeosalisest filmiprojektist Dreileben (otsetõlkes 'kolmikelu'). Teised kaks jäid mul paraku ajapuudusel nägemata.